istanbul

Panin tiba istanbuli pilte üles, kirjutan pikemalt kui toibun a) istanbulist b) CEU kurdsakatest, kes homme Londonisse külla tulebad. Aga pildid on siin:
http://www.facebook.com/album.php?aid=222300&id=834075047&l=bb90b

Trillep sundis ming tehnoloogiat kasutama. Pistsin oma research proposali Worldle-sse ja säh mis välja tuli.

same old, same old

3 February 2009 - Goldsmiths closed due to weather conditions
Goldsmiths, including the Rutherford Building (Library and computer facilities) will remain closed on Tuesday 3 February 2009. This is due to the continued disruption to travel, particularly this morning, which makes it impossible for us to open and safely operate our buildings. All teaching today is therefore cancelled.

Ainus vahe oli see, et päike paistis ja rebud olid teisele poole aeda kolinud.

Londoni lumehullus

Täna sai Londonis koledal kombel nalja. Neil tuli peaaegu kümme sentimeetrit lund maha ja kogu linn sesikus. Eelmisel nädalal, kui Anneli külas käis pidasime Blackheathis maha selle aasta esimese pikniku. Saime kokku Katiga, kes mingi aja pärast teadtas, et tal on kotis kirjut koera. Mille peale meie, et meil on kotis veini. Kuna mätas oli veel märg, leidsime ühe toreda pingi ja päikese käes oli juba jumala soe.

No ja siis täna oli selline lumi maas. Keegi tööle muidugi ei läinud, sest rongid, bussid, metrood ega lennukid mõnusa ilma tõttu ei töötanud. Saatsin oma juhendajale täna mingi kirjatüki, et seda homsel kohtumisel arutada ja vastus tuli selline:

College is closed today...England doesn't really DO snow...so check tomorrow morning before you come in, in case it is still closed!

Nii et mitte ainult koolid ja lasteaiad, vaid enam-vähem kõik oli kinni. Läksime Pepsiga jalutama ja tänavad olid täis rõõmsaid inimesi, kes üksteist lumepallidega loopisid. Kõik olid kole rõõmsad, et nad tööle ei pääse.


Siin on mõned palmipud lume all (Tahtsin teha pilti ka neegrist lumes, aga Pepsi arvas, et ma olen imelik)
Siin on meie kohalik surnuaed
Ja meie aia rebased, kes polnud kunagi varem lund näinud, olid ka üsna segaduses, tegid endale radasid ja hullasid lumes.

Loodame, et homme ka sajab ja keegi kuskile ei pääse. Arvestasime, et toitu jätkub nädalaks mugavalt.

Cambridge

Käisin eelisel nädalal esimest korda Cambridge'is. Seal toimus üks kaevurite konverents. Kuna enamasti vaadati kaevandamist arengumaades ja enamasti, kulla, safiiride või heal juhul vase näitel, ning just väikestemastaapset ning käsitsi kaevandamist, siis enamus sellest mulle hirmus relevantne ei olnud. Aga igatahes oli seal suur hunnik elus antropolooge, ja mis kõige ägedam, minu eluaegne suur eeskuju June Nash, kes mind üldse kaevandamisteemaga tegelema inspireeris. June Nash on praegu 80 aastat vana, aga kohtuavalt terane ja toimekas. Superäge!

Muuhulgas alustas Cambridge just oma 800nda aastapäeva tähistamist ning oli selle puhul pisut vallgusshowd ja plakateid üles riputanud. Ääretult nunnu linn, kus kõik sõidavad jalgratastega. Kolledzhite süsteem tundub mulle siiamaani pisut müstiline, aga mulle tundub, et selles linnas undergrad olla oleks kohutavalt tore.

kes seal on? Külaline!

Nad on nüüd kaks korda külas käinud. Ikka öösiti. No esimene kord olime võibolla ise ka natuke süüdi, oli siis vaja need näritud pizzaääred kraanikausi kõrvale taldrikule vedelema jätta. Kuttidel oli ilgem pidu olnud, pizzaääred olid laiali tassitud ning köök väikeste pruunide junnidega kaetud.

Pärast seda oleme toidu peitmisega äärmiselt korralikud olnud, kuid täna hommikul oli jälle tüüpide kaka pliidi peal. Minu meelestpolnud me sinna küll midagi vedelema jätnud peale natukese soola. Ma saan aru küll, et Maldon, aga ikkagi, kas ainult soola pärast tasub külla tulla?

Londonis on praegu roppu kanti külm ja ilmselt sellepärast otsibki hiirepere toast sooja. Loodetavasti läheb varsti soojemaks ja siis teeb aida all elav reane neile otsa peale. Sest iga kord, kui me kööki hiirekakast puhastame, räägime aina tõsisemalt kassi võtmisest

Uus aasta ja muu

Hääd uut. Siin on väike ülevaade viimastest päevadest. Pisut rohkem pilte, mis tehtud mu tutika fotokaga, leiab siit...


Meil oli selline peen uue aasta vastuvõtmine seekord, Pete'i ja Vicki ja Trina ja Richardiga. Oli väga meeldiv ja rahulik, kella kahest saime juba magama, aga kõikidel väikekodanlikel inglastel olid kalasoomused rahakotis!



Aga hommikul oli ikkagi uni!

Vähemalt on mõned äärmiselt rahul oma kohvivalmistamisvarustusega. Pildil kodanik Pepsi Vellalt ja Dave'ilt saadud kohvimasina ja Liinalt ja Kalevilt saadud kohviveskiga. Jumal tänatud, et eile turule jõudsime ja värskeid kohviube ostsime, kohalik kohvifanatt juba katsetas peaaegu kõige ettejuhtuva purustamisega, kaasaarvatud juba jahvatatud kohvipuru uuesti läbi laskmisega.

Siinkohal tahaksin tänada kõiki, kes keelasid meil suurkorporatsioonide hirmsaid väikeseid George Clooney reklaamitud kohvitopse ja -masinat ostmast. Meil on praegu palju lõbusam ja iga hommik on ilgelt eetiline tunne!

Turul aga oli muidki toredaid asju, näiteks austreid ja seeni.

2008

Niikaua, kui mäletan, on minu ajaarvamine alati kooliaastate järgi käinud ning uus aasta on alanud sügisel. Isegi tol korral, kui ma jaanuaris kooli lõpetasin ja Uus-Meremaale läksin, algas seal koos minu uue eluga varsti ka sügis. Seetõttu on aastalõpukokkuvõtted sellised tinglikud asjad. Siiski katusn ma midagi kirja panna. Esiteks sellepärast, et ma pole hirmus ammu kirjutanud ja olen selle pärast juba sõpradelt vastu päid ja jalgu saanud ning teiseks sellepärast, et ma ju suve lõpus mingit kokkuvõtet ei teinud, kuigi üks periood ilmselgelt lõppes.

See kaks viimast aastat Tallinnas oli naljakas aeg. Polnud ma ju pikemalt Eestis elanud pärast seda kui kõik teised Tartuga lõpetasid ja Tallinna tööle kolisid. Seetõttu võttis mul natuke aega, et aru saada, kuidas toimivad minu sõbrad, kes on ootamatult täiskasvanuteks hakanud, kuidas toimib tööelu ning elamine suburbias. Samas asendasid vana Tartu elu mingid muud asjad, haridustöö kõrvalt antropoloogiaga tegelemine, viikenditi vanematega veini joomine, antrolaste õpetamine. Tegelikult jäid aga mõned vanad ja toredad asjad ka, nagu Trillepi juures kokkamine või tibidega linnas kohtumine. Ma arvan, et järk-järgult kujunes neil kahel aastal välja minu antropoloogia-ja akadeemikuidentiteet, ja mingid kindlad prioriteedid elus.

Peale ilusate Euroopa linnade reisisin ma Krimmi, Gruusiasse ja Kõrgõstani, kus tänu teistsugusele keskkonnale ja uutele sõpradele avardus kindlasti mu maailmapilt. Ja siis muidugi oli see kaks aastat täis tolgendamist Tallinna ja Londoni vahel, täis hirmus mõnusaid väikesi puhkusi ja seiklusi ning kohati ka hirmus hirmsat tülitsemist ja leppimist. Igatahes viis see kõik selleni, et 2008. aasta sügiseks olin ma kindel, et ma olen valmis saama antropoloogiks ja Pepsiga kokku kolima.

Ja 2008. aasta detsembri lõpus tundub, et olla antropoloogiadoktorant ja elada Pepsiga Londonis on praegu üks igavesti õige ja mõnus asi.

Uueks aastaks püstitaksin ma järgmised eesmärgid
- muuta oma töövõtteid efektiivsemaks
- kolada rohkem Londoni antro-ja muudel kultuuriüritustel
- hoida ja hinnata igasuguseid lähedasi suhteid.

Hääd uut!

siuhke nädal

Reede õhtul kell pool kaheksa istun ma väga rahulikult kodus, pole nagu plaani kuskile minna. Sest nädal on jumala tihe olnud. Esmaspäeval tegin muidugi statistikat, avastasin, et UCL-i raamatukogus on jumala mõnus magada, käisin kuulamas ühte antropoloogiaguru ning eksisin peaaegu ära. Minu kaardilugemisoskused on äärmiselt viletsad, nii et üldiselt eelistan liigelda metrooga. Siis sain kokku Tomislaviga, kes on mu CEU-aegne kolleeg ning teeb nüüd LSE-s oma teist magistrit. Tomi oli äärmiselt rahul oma kursuse ja kõigi hirmus teraste ja huvitavate inimestega seal ning luas armulikult, et kui mul praeguse boifrendiga peaks kehvasti minema, hangib ta mulle kohe oma kursakaaslaste seast uue.

Teisipäeval käisime siis teatris ja kolmapäeval saab odavalt kinos käia nii et pärast kallist ja igavat Jaapani toitu (millegipärast Pepsi arvab, et inimesed ei peaks kogu aeg karrit sööma. Mina arvan, et peaksid küll) vaatasime filmi "How to lose friends and alienate people", mis oli täiesti pandav meelelahutus.

Eile ilmus Londonisse veel üks kuju minu eelmisest elust - Khachik Armeeniast, kellega koos Krgstanis seminaril osaleme. Ta kutsus mind mingile armeenia raamatu esitlusele Armeenia majas, kuhu pärast oma vene keele tund täpselt esitluse lõpuks jõudsin. Muidugi oli Khachik endale selleks ajaks juba leidnud hunniku Londoni-Armeenia sõpru ning kui mõtlesime, kuhu drinke tegema minna, kutsus üks Armeenia meesterahvas meid enda juurde. Niisiis läksime mina, üks armeenia chikk, Khachik ja kutt nimega Armen oma lahke võõrustaja juurde, kellel oli tore poeg, ilus venelannast girlfriend ja palju süüa ja juua. Armeenlased on väga sõbralikud külalislahked ja uskumatud naljahambad, arvan ma.

Nu vott. Ma nüüd loen edasi. Kui Pepsi üles ärkab, meelitan ta võibolla kohalikku kõrtsi või rebaseid piiluma, meil oma maja taga karjuvate rebaste pesa, kisavad teised öökullidega võidu.

teater!

Alustagem tõelisest draamast. Kui Londonisse elama kolisin ütlesid londonlased mulle, et elukoha lähedal peaks olema vähemalt üks normaalne pood, üks kohvik või restoran ning loomulikult kohalik pubi. Brockleys on üsna mitu poodi, kena hommikusöögikohvik Toad's mouth täiesti geniaalse aiaga, suurepärane tai restoran ja muudki veel. Kuid kohalikku kõrtsi polnud. Rongijaama lähedal, meie majast umbes seitse minutit on küll pubi Brockley Barge, aga Peps arvas, et see on rohkem selline kahtlaste inimeste koht ja sinna pole me sattunud.

Täna õhtul otsustasime teatrisse minna ja tuli välja, et meie lokaalne Brockley Jack Theatre, üks populaarsemaid teatreid lõuna-Londonis väidetavalt, mängib just täna esimest korda Richard IIIndat. Tuli välja, et mainitud teater on meist umbes kümne minuti jalutuskäigu kaugusel. Lähed sisse, ja sind ootab suur ja avar KÕRTS. Pileteid ostes seletab piletionu, et nüüd marss pubisse, kuue minuti pärast helsitame kella ja siis tuleb saali minna, joogid võib kaasa võtta.

Igatahes olem ma leidnud oma õdusa local'i, mis annab siidrit ja süüa ja kus on kõigele lisaks ka geniaalne taga-aed. Teater ise oli hästi väike ja minimaalne ja lahe ning arvatavasti olid pooled näitlejad Goldsmithsi draama-tudengid. Täiesti lahe elamus, kuigi punased ja valged roosid seostuvad mul rohkem Kalle Blomkvisti kui mingite inglise kuningakodadega.

Igatahes, kui külla tulete, viin teid oma kodukõrtsi ja -teatrisse!

Meie kodukant

Mõned pildid meie lähiümbrusest Lõuna-LondonisSee on meie kodupark Hilly Fields ja täna oli soe ja ilus veel väljas.

Davidi selja tagant paistab Canary Wharf
Siin on tegu ühe majaga minu kolledzhi kämpuses
Natukene kirukuvaremeid meie kodusurnuaias
See on kahjuks natukene kaugel, et olla meie kodukõrts, aga võibolla ongi parem. 3.50 Henry Westonsi eest, no tõepoolest!
Üks tüüpiline tänav meie kandis. Kodutänavast unustain kahjuks jälle pilti teha.

kaks nädalat

Ma olen nüüd kaks nädalat siin olnud ja hakkan vaikselt sisse elama. Esimene nädal oli selline üsna karm, iga päev oli täispäev ülikooli ja doktorandielu tutvustavat asja. Aga kui kogu aeg on informatsiooni üleküllus, oht lõuna-Londonis või kämpuses ära eksida või valele poole vaatamise tõttu auto alla jääda, siis on see kokku kõik kohutavalt väsitav ja sugugi mitte nii lõbus.

Teine nädal oli selline, kus minu armsad juhendajad andsid mulle hunniku kirjandust kohe läbi töötamiseks, hakkasid igasugused metodoloogia-tunnid ning toimus esimene osakonna uurimisseminar, mille lõppu tähistati kõrtsi minekuga. Lõpetan siin veel vaikselt mingeid haridustöid, mis peaksid maksma selle lisamööbli eest, mis me Pepsiga kokku oleme ostnud ja siis sukeldun täiega ainult antropoloogia lugemisse. Kui hirmus kena!

Head asjad: tore osakond ja kolleegid, rahulik koduelu ja kena kodu, täiesti piisavalt sotsialiseerumist.

Pahad asjad: eriti halvasti organiseeritud statistikakursus, mis millegipärast antropoloogidele kohustuslik on ja kus me koos teiste Londoni Ülikooli antropoloogidega pead vastu kuvarit peksmas käime.

fotod

Tulin koolist koju ja keegi oli mingi kasti trepi peale pannud. Tuli välja, et kasti sees oligi internet. Juhust kasutades toppisin k6ik oma Budapesti-fotod facebooki, samuti saab neid näha sissekande pealkirjale klõpsates. A mis ma seal Ungaris tegin? Lisan Eesti Instituudi pressiteate:

PRESSITEADE 23.09.2008


*BUDAPESTI EUROLAB-is ARUTLETI EUROOPA TULEVIKU ÜLE *


Budapestis Andrássy Ülikoolis 16.–17. septembrini toimunud sümpoosiumil „Eurolab” diskuteerisid 11 Euroopa riigi teadlased ja arvamusliidrid kultuuri rolli ja tähenduse üle ühinenud Euroopas. Sümpoosiumi algatasid Ungaris resideeruvad Euroopa riikide kultuuriesindused, teiste seas Eesti Instituudi esindus Budapestis.
Mitmes ettekandes leidis rõhutamist, et ühinenud Euroopa kannab endas endiselt vana ja uue, st lääne ja ida vastandust, seda ka teaduses. Pole selge, kas ühinenud Euroopa uue identiteedi teadlik tekitamine kahjustab rahvuslikke identiteete või, hoopis vastupidi, tugevdab neid. Selle
teema huvitava käsitluse esitas Lisanne Wilken Taani Århusi ülikoolist, kes uuris Euroopa-identiteeti läbi Eurovisiooni retseptsiooni, võttes aluseks inglise ja taani ajalehed. Soomet esindanud Centrum Balticumi direktor Esko Antola rõhutas regioonide tähtsust tuleviku Euroopas, pidades parimaks praeguseks toimivaks piirkonnaks Läänemeremaid. Kerkis
ka küsimus, kas on õige hoiduda kriitikast selleks, et vältida konflikte. Rumeenia Instituudi peadirektor Horia Roman Patapievici näiteks leidis, et Euroopa kultuuri väärtuseks ongi kritiseerida ja kriitikat aktsepteerida.
Tunnustussõnu pälvinud ettekande pidas Tallinna Ülikooli sotsiaal- ja kultuurantropolooogia lektor Eeva Kesküla, käsitledes Euroopa-keskse antropoloogia kujunemist, mille üheks iimaseks nähtuseks võib lugeda “Ida-Euroopa antropoloogi” kui sellist. Eeva Kesküla osales ka Euroopa
identiteeti teemalises ümarlauas, mida juhtis Shveitsi ajakirjanik Andreas Oplatka, kes on muuhulgas välja andnud raamatu Lennart Merist.

kiire apdeit

tervisi!

Kirjutan kooli arvuti tagant, nii et edastan vaid v2ikese m2rguande elusolekust ning ei hakka teid v2ga oma t2pit2htedeta sissekandega piinama. Tagantj2rgi on mu uusmeremaa-blogi kyll kole lugeda.

- meie majast ratsutavad m"o"oda politseinikud hobustel
- minu UK telefoninumber on +44 7531932230
- infot on hirmus palju ja selle k6ige korraga vastu v6tmine v2sitab koledasti 2ra
- minu suureks yllatuseks ja kurvastuseks on antropoloogidel kohustuslik aine kausaalne statistika ja SPSS. Ma ei p22se sellest vist kunagi!
- muidu on k6ik h2sti. Kui kunagi koju internet saabub, siis saan j2lle skaipida

kontinendil jálle

Olen nüüd móneks ajaks Budapestis ning eriti kuri selle üle, et Kesk-Euroopa ming kümnekraadise ilmaga vastu vótab. Londonis ootb ming nüüd aga uus kodu. Saime Davidi asjad laupáeval kenasti pakitud, ja pühapáeval oma uude korterisse. Meie esimene rekatsioon korterit náhes oli, et on tarvis kohe koristama hakata, eelmine üürnik oli ikka mőnusa plöga ja tolmu sinna játnud. Kuna korteris tolmuimejat ei olnud, pidime kohe ühte ostma minema. Selleks láksime Lewishami, linnaossa meie láhedal, kus on suur kaubanduskeskus. Kaubanduskeskuses on mingi naljakas kataloogipood, kus tolmuimeja ostmine káib járgmiselt. Laudadel on kataloogid. Sealt saad endale válja valida sobiva kraami. Toksides toote koodi mingisse imemasinasse, náed, kas see on parajasti laos olemas. Siis láhed teise imemasina juurde, kus toote eest maksad ja siis ootad, kuni leti juures olevale ekraanile tuleb sinu járjekorranumber ning inimene tellitud nodiga. Áármiselt peen.

Párast tunde koristamist ja lahti pakkimist tundus, et oleme endale páris ódusa pesa tekitanud. No ja siis ma tunlingi Budapesti ja játsin Davidi meie uue korteri járgi vaatama. Mitte et ta sellise kooselu alguse üle vága ónnelik oleks, aga küll ta toibub.

Minul on siin igatahes olnud lóbus konverents, kursakaaslastega hángimised ja nüüd láhen mingisse kohta nimega Vac, et vaadata üle Gergö ja Viki vársked ja vanad lapsed.

saarel jah

Olen tõepoolest oma kolaga saarel maandunud. Ning mõelnud heldimusega sellele, kuidas mõned minekule eelneval ööl leiutasid maitseainemale ja pärast hommikul ennast koos tundmatute kastmete, plögade ja pickle'itega voodist avastasid. Ilmselt võib ka olla hullemaid asju, mida enda kõrvalt voodist hommikul avastada.

Aga minul on siin kõik siiamaani olnud nagu alati. Saabun neljapäeval hängime niisama. Reedel teeme natuke tööd, kolame natuke mööda kodukanti ja heal juhul vaatame mõne filmi. Alles täna on põnevaks läinud, sest pakkisime kogu Davidi kola kokku. Tema toast tuli välja uskumatul hulgal soperdivarustust, alates sellest suurest võimlemispallist, mille otsas aeletakse, kuni mingite venituste tegemise kummipaelani ja erineva kujuga kummaliste asjadeni, mille otsas põrandal aelemine peaks seljale hea olema. Homme tuleb üks tegelane, kelle nimi on Man with a Van, viskab meie kola bussi peale ja sõit sügavalt põhja-Londonist lõuna poole alga!

Kui esimest korda meie uut kodu näen, eks siis ilmelt jõuab mulle kohale, millisesse ohtlikusse seiklisesse ma ennast mässinud olen. Mehega kooselu ja doktorantuur, mõtelge! Õnneks lasen ma päev pärast seda Budapesti jalga ning saan ilmselt esimesest shokist toibutud.

Minu inglase-vaatlused esimese kahe päeva jooksul on näidanud, et mõned inglise teatritükid on ikka uskumatult kummalised. Sellele vaatamata kavatsen ma siin teatris edasi käia ning oma lubaduse pidamiseks publitseerin ka varsti kohaliku to-do listi.

apdeit

Tundub, et mul tuleb see võõratest maadest kirjutamine siiski oluliselt paremini välja kui omadest. Uudistavast ja imestatvast pilgust sai imekiiresti jälle tavaeestlase pilk ning reflektsioon toimus samal tasandil kui teistelgi noortel ja tolerantsetel eestlastel.

Järelikult tulebki jälle minna võõrale maale, et oleks kummalisi kombeid, mille üle imestada, mida mõistma õppida ning varjatud käitumismudeleid, mida siis vaikselt imiteerima hakata. Kas pole mitte põnevamat ja naljakamat oleviust kui inglane! Ma hakkasin juba teises klasis inglise keelt õppima ning lõpmatud tekstid Inglismaast, Londonist, Briti kolooniatest, BBC-st ning inglise pühadest olid üksteist aastat minu elu lahutamatu osa. Ning keskkooli esimeses inglise keele tunnis pidime me püsti tõusma ning tegema Lady Di jaoks leinaseisaku.

Samas pole ma kunagi Inglismaal elanud ning minu sagedased visiidid kahe viimase aasta jooksul on kinnitanud, et kõik pole seal päris niimoodi nagu raudvara, õpikud Step 1-9, mulle õpetanud on. Minu vaatlused ning seltskondlikud läbikäimised inglastega on kinnitanud, et ka kõik, mida Briti antropoloog Kate Fox oma teoses "Watching the English" seletab, ei vasta tingimata tõele ning esineb variatsioone. Samas on mul juba olemas teatud sotsiaalne kirjaoskus olemas, sest üldiselt teevad inglased kõike samamoodi kui uusmeremaalased. Ainult jõulud on neil talvel, mitte suvel. Kuna London on aga kiivisid paksult täis, siiis mine võta kinni, kes kultuuri kelle pealt maha kopis.

Üldiselt oli see kõik aga hoiatuseks, et varsti ma jälle udustun. Aga ma olen veel 11. septembrini siin, nii et kõik need sõbrad, kes minust rohkem teadsid veel siis kui ma blogisin ja üsna vähe viimase kahe aasta jooksul, kui ma muide Eestis elasin, kuid ei bloginud, võivad veel minuga lahkeste erinevate joovastavate jookide üheskoos tarbimise osas ühendust võtta. Samuti oli see hoiatus, et te äkki varsti jällegi kuulete minu seiklustest saare peal sellesama blogi vahendusel.