Ma elan siin!!!

istanbul

2009-03-11T01:22:00.002+02:00

Panin tiba istanbuli pilte üles, kirjutan pikemalt kui toibun a) istanbulist b) CEU kurdsakatest, kes homme Londonisse külla tulebad. Aga pildid on siin:
http://www.facebook.com/album.php?aid=222300&id=834075047&l=bb90b

2009-03-02T23:06:00.003+02:00

Trillep sundis ming tehnoloogiat kasutama. Pistsin oma research proposali Worldle-sse ja säh mis välja tuli.

same old, same old

2009-02-04T00:46:00.004+02:00

3 February 2009 - Goldsmiths closed due to weather conditions
Goldsmiths, including the Rutherford Building (Library and computer facilities) will remain closed on Tuesday 3 February 2009. This is due to the continued disruption to travel, particularly this morning, which makes it impossible for us to open and safely operate our buildings. All teaching today is therefore cancelled.

Ainus vahe oli see, et päike paistis ja rebud olid teisele poole aeda kolinud.

Londoni lumehullus

2009-02-02T22:54:00.004+02:00

Täna sai Londonis koledal kombel nalja. Neil tuli peaaegu kümme sentimeetrit lund maha ja kogu linn sesikus. Eelmisel nädalal, kui Anneli külas käis pidasime Blackheathis maha selle aasta esimese pikniku. Saime kokku Katiga, kes mingi aja pärast teadtas, et tal on kotis kirjut koera. Mille peale meie, et meil on kotis veini. Kuna mätas oli veel märg, leidsime ühe toreda pingi ja päikese käes oli juba jumala soe.

No ja siis täna oli selline lumi maas. Keegi tööle muidugi ei läinud, sest rongid, bussid, metrood ega lennukid mõnusa ilma tõttu ei töötanud. Saatsin oma juhendajale täna mingi kirjatüki, et seda homsel kohtumisel arutada ja vastus tuli selline:

College is closed today...England doesn't really DO snow...so check tomorrow morning before you come in, in case it is still closed!

Nii et mitte ainult koolid ja lasteaiad, vaid enam-vähem kõik oli kinni. Läksime Pepsiga jalutama ja tänavad olid täis rõõmsaid inimesi, kes üksteist lumepallidega loopisid. Kõik olid kole rõõmsad, et nad tööle ei pääse.

Siin on mõned palmipud lume all (Tahtsin teha pilti ka neegrist lumes, aga Pepsi arvas, et ma olen imelik)
Siin on meie kohalik surnuaed
Ja meie aia rebased, kes polnud kunagi varem lund näinud, olid ka üsna segaduses, tegid endale radasid ja hullasid lumes.

Loodame, et homme ka sajab ja keegi kuskile ei pääse. Arvestasime, et toitu jätkub nädalaks mugavalt.

Cambridge

2009-01-21T00:37:00.003+02:00

Käisin eelisel nädalal esimest korda Cambridge'is. Seal toimus üks kaevurite konverents. Kuna enamasti vaadati kaevandamist arengumaades ja enamasti, kulla, safiiride või heal juhul vase näitel, ning just väikestemastaapset ning käsitsi kaevandamist, siis enamus sellest mulle hirmus relevantne ei olnud. Aga igatahes oli seal suur hunnik elus antropolooge, ja mis kõige ägedam, minu eluaegne suur eeskuju June Nash, kes mind üldse kaevandamisteemaga tegelema inspireeris. June Nash on praegu 80 aastat vana, aga kohtuavalt terane ja toimekas. Superäge!

Muuhulgas alustas Cambridge just oma 800nda aastapäeva tähistamist ning oli selle puhul pisut vallgusshowd ja plakateid üles riputanud. Ääretult nunnu linn, kus kõik sõidavad jalgratastega. Kolledzhite süsteem tundub mulle siiamaani pisut müstiline, aga mulle tundub, et selles linnas undergrad olla oleks kohutavalt tore.

kes seal on? Külaline!

2009-01-08T18:30:00.002+02:00

Nad on nüüd kaks korda külas käinud. Ikka öösiti. No esimene kord olime võibolla ise ka natuke süüdi, oli siis vaja need näritud pizzaääred kraanikausi kõrvale taldrikule vedelema jätta. Kuttidel oli ilgem pidu olnud, pizzaääred olid laiali tassitud ning köök väikeste pruunide junnidega kaetud.

Pärast seda oleme toidu peitmisega äärmiselt korralikud olnud, kuid täna hommikul oli jälle tüüpide kaka pliidi peal. Minu meelestpolnud me sinna küll midagi vedelema jätnud peale natukese soola. Ma saan aru küll, et Maldon, aga ikkagi, kas ainult soola pärast tasub külla tulla?

Londonis on praegu roppu kanti külm ja ilmselt sellepärast otsibki hiirepere toast sooja. Loodetavasti läheb varsti soojemaks ja siis teeb aida all elav reane neile otsa peale. Sest iga kord, kui me kööki hiirekakast puhastame, räägime aina tõsisemalt kassi võtmisest

Uus aasta ja muu

2009-01-05T01:30:00.008+02:00

Hääd uut. Siin on väike ülevaade viimastest päevadest. Pisut rohkem pilte, mis tehtud mu tutika fotokaga, leiab siit...

Meil oli selline peen uue aasta vastuvõtmine seekord, Pete'i ja Vicki ja Trina ja Richardiga. Oli väga meeldiv ja rahulik, kella kahest saime juba magama, aga kõikidel väikekodanlikel inglastel olid kalasoomused rahakotis!

Aga hommikul oli ikkagi uni!

Vähemalt on mõned äärmiselt rahul oma kohvivalmistamisvarustusega. Pildil kodanik Pepsi Vellalt ja Dave'ilt saadud kohvimasina ja Liinalt ja Kalevilt saadud kohviveskiga. Jumal tänatud, et eile turule jõudsime ja värskeid kohviube ostsime, kohalik kohvifanatt juba katsetas peaaegu kõige ettejuhtuva purustamisega, kaasaarvatud juba jahvatatud kohvipuru uuesti läbi laskmisega.

Siinkohal tahaksin tänada kõiki, kes keelasid meil suurkorporatsioonide hirmsaid väikeseid George Clooney reklaamitud kohvitopse ja -masinat ostmast. Meil on praegu palju lõbusam ja iga hommik on ilgelt eetiline tunne!

Turul aga oli muidki toredaid asju, näiteks austreid ja seeni.

2008

2008-12-31T14:42:00.003+02:00

Niikaua, kui mäletan, on minu ajaarvamine alati kooliaastate järgi käinud ning uus aasta on alanud sügisel. Isegi tol korral, kui ma jaanuaris kooli lõpetasin ja Uus-Meremaale läksin, algas seal koos minu uue eluga varsti ka sügis. Seetõttu on aastalõpukokkuvõtted sellised tinglikud asjad. Siiski katusn ma midagi kirja panna. Esiteks sellepärast, et ma pole hirmus ammu kirjutanud ja olen selle pärast juba sõpradelt vastu päid ja jalgu saanud ning teiseks sellepärast, et ma ju suve lõpus mingit kokkuvõtet ei teinud, kuigi üks periood ilmselgelt lõppes.

See kaks viimast aastat Tallinnas oli naljakas aeg. Polnud ma ju pikemalt Eestis elanud pärast seda kui kõik teised Tartuga lõpetasid ja Tallinna tööle kolisid. Seetõttu võttis mul natuke aega, et aru saada, kuidas toimivad minu sõbrad, kes on ootamatult täiskasvanuteks hakanud, kuidas toimib tööelu ning elamine suburbias. Samas asendasid vana Tartu elu mingid muud asjad, haridustöö kõrvalt antropoloogiaga tegelemine, viikenditi vanematega veini joomine, antrolaste õpetamine. Tegelikult jäid aga mõned vanad ja toredad asjad ka, nagu Trillepi juures kokkamine või tibidega linnas kohtumine. Ma arvan, et järk-järgult kujunes neil kahel aastal välja minu antropoloogia-ja akadeemikuidentiteet, ja mingid kindlad prioriteedid elus.

Peale ilusate Euroopa linnade reisisin ma Krimmi, Gruusiasse ja Kõrgõstani, kus tänu teistsugusele keskkonnale ja uutele sõpradele avardus kindlasti mu maailmapilt. Ja siis muidugi oli see kaks aastat täis tolgendamist Tallinna ja Londoni vahel, täis hirmus mõnusaid väikesi puhkusi ja seiklusi ning kohati ka hirmus hirmsat tülitsemist ja leppimist. Igatahes viis see kõik selleni, et 2008. aasta sügiseks olin ma kindel, et ma olen valmis saama antropoloogiks ja Pepsiga kokku kolima.

Ja 2008. aasta detsembri lõpus tundub, et olla antropoloogiadoktorant ja elada Pepsiga Londonis on praegu üks igavesti õige ja mõnus asi.

Uueks aastaks püstitaksin ma järgmised eesmärgid
- muuta oma töövõtteid efektiivsemaks
- kolada rohkem Londoni antro-ja muudel kultuuriüritustel
- hoida ja hinnata igasuguseid lähedasi suhteid.

Hääd uut!

siuhke nädal

2008-10-17T21:21:00.003+03:00

Reede õhtul kell pool kaheksa istun ma väga rahulikult kodus, pole nagu plaani kuskile minna. Sest nädal on jumala tihe olnud. Esmaspäeval tegin muidugi statistikat, avastasin, et UCL-i raamatukogus on jumala mõnus magada, käisin kuulamas ühte antropoloogiaguru ning eksisin peaaegu ära. Minu kaardilugemisoskused on äärmiselt viletsad, nii et üldiselt eelistan liigelda metrooga. Siis sain kokku Tomislaviga, kes on mu CEU-aegne kolleeg ning teeb nüüd LSE-s oma teist magistrit. Tomi oli äärmiselt rahul oma kursuse ja kõigi hirmus teraste ja huvitavate inimestega seal ning luas armulikult, et kui mul praeguse boifrendiga peaks kehvasti minema, hangib ta mulle kohe oma kursakaaslaste seast uue.

Teisipäeval käisime siis teatris ja kolmapäeval saab odavalt kinos käia nii et pärast kallist ja igavat Jaapani toitu (millegipärast Pepsi arvab, et inimesed ei peaks kogu aeg karrit sööma. Mina arvan, et peaksid küll) vaatasime filmi "How to lose friends and alienate people", mis oli täiesti pandav meelelahutus.

Eile ilmus Londonisse veel üks kuju minu eelmisest elust - Khachik Armeeniast, kellega koos Krgstanis seminaril osaleme. Ta kutsus mind mingile armeenia raamatu esitlusele Armeenia majas, kuhu pärast oma vene keele tund täpselt esitluse lõpuks jõudsin. Muidugi oli Khachik endale selleks ajaks juba leidnud hunniku Londoni-Armeenia sõpru ning kui mõtlesime, kuhu drinke tegema minna, kutsus üks Armeenia meesterahvas meid enda juurde. Niisiis läksime mina, üks armeenia chikk, Khachik ja kutt nimega Armen oma lahke võõrustaja juurde, kellel oli tore poeg, ilus venelannast girlfriend ja palju süüa ja juua. Armeenlased on väga sõbralikud külalislahked ja uskumatud naljahambad, arvan ma.

Nu vott. Ma nüüd loen edasi. Kui Pepsi üles ärkab, meelitan ta võibolla kohalikku kõrtsi või rebaseid piiluma, meil oma maja taga karjuvate rebaste pesa, kisavad teised öökullidega võidu.

teater!

2008-10-15T01:55:00.005+03:00

Alustagem tõelisest draamast. Kui Londonisse elama kolisin ütlesid londonlased mulle, et elukoha lähedal peaks olema vähemalt üks normaalne pood, üks kohvik või restoran ning loomulikult kohalik pubi. Brockleys on üsna mitu poodi, kena hommikusöögikohvik Toad's mouth täiesti geniaalse aiaga, suurepärane tai restoran ja muudki veel. Kuid kohalikku kõrtsi polnud. Rongijaama lähedal, meie majast umbes seitse minutit on küll pubi Brockley Barge, aga Peps arvas, et see on rohkem selline kahtlaste inimeste koht ja sinna pole me sattunud.

Täna õhtul otsustasime teatrisse minna ja tuli välja, et meie lokaalne Brockley Jack Theatre, üks populaarsemaid teatreid lõuna-Londonis väidetavalt, mängib just täna esimest korda Richard IIIndat. Tuli välja, et mainitud teater on meist umbes kümne minuti jalutuskäigu kaugusel. Lähed sisse, ja sind ootab suur ja avar KÕRTS. Pileteid ostes seletab piletionu, et nüüd marss pubisse, kuue minuti pärast helsitame kella ja siis tuleb saali minna, joogid võib kaasa võtta.

Igatahes olem ma leidnud oma õdusa local'i, mis annab siidrit ja süüa ja kus on kõigele lisaks ka geniaalne taga-aed. Teater ise oli hästi väike ja minimaalne ja lahe ning arvatavasti olid pooled näitlejad Goldsmithsi draama-tudengid. Täiesti lahe elamus, kuigi punased ja valged roosid seostuvad mul rohkem Kalle Blomkvisti kui mingite inglise kuningakodadega.

Igatahes, kui külla tulete, viin teid oma kodukõrtsi ja -teatrisse!

Meie kodukant

2008-10-10T00:37:00.004+03:00

Mõned pildid meie lähiümbrusest Lõuna-LondonisSee on meie kodupark Hilly Fields ja täna oli soe ja ilus veel väljas.

Davidi selja tagant paistab Canary Wharf
Siin on tegu ühe majaga minu kolledzhi kämpuses
Natukene kirukuvaremeid meie kodusurnuaias
See on kahjuks natukene kaugel, et olla meie kodukõrts, aga võibolla ongi parem. 3.50 Henry Westonsi eest, no tõepoolest!
Üks tüüpiline tänav meie kandis. Kodutänavast unustain kahjuks jälle pilti teha.

kaks nädalat

2008-10-07T12:58:00.002+03:00

Ma olen nüüd kaks nädalat siin olnud ja hakkan vaikselt sisse elama. Esimene nädal oli selline üsna karm, iga päev oli täispäev ülikooli ja doktorandielu tutvustavat asja. Aga kui kogu aeg on informatsiooni üleküllus, oht lõuna-Londonis või kämpuses ära eksida või valele poole vaatamise tõttu auto alla jääda, siis on see kokku kõik kohutavalt väsitav ja sugugi mitte nii lõbus.

Teine nädal oli selline, kus minu armsad juhendajad andsid mulle hunniku kirjandust kohe läbi töötamiseks, hakkasid igasugused metodoloogia-tunnid ning toimus esimene osakonna uurimisseminar, mille lõppu tähistati kõrtsi minekuga. Lõpetan siin veel vaikselt mingeid haridustöid, mis peaksid maksma selle lisamööbli eest, mis me Pepsiga kokku oleme ostnud ja siis sukeldun täiega ainult antropoloogia lugemisse. Kui hirmus kena!

Head asjad: tore osakond ja kolleegid, rahulik koduelu ja kena kodu, täiesti piisavalt sotsialiseerumist.

Pahad asjad: eriti halvasti organiseeritud statistikakursus, mis millegipärast antropoloogidele kohustuslik on ja kus me koos teiste Londoni Ülikooli antropoloogidega pead vastu kuvarit peksmas käime.

fotod

2008-09-25T01:44:00.004+03:00

Tulin koolist koju ja keegi oli mingi kasti trepi peale pannud. Tuli välja, et kasti sees oligi internet. Juhust kasutades toppisin k6ik oma Budapesti-fotod facebooki, samuti saab neid näha sissekande pealkirjale klõpsates. A mis ma seal Ungaris tegin? Lisan Eesti Instituudi pressiteate:

PRESSITEADE 23.09.2008

*BUDAPESTI EUROLAB-is ARUTLETI EUROOPA TULEVIKU ÜLE *

Budapestis Andrássy Ülikoolis 16.–17. septembrini toimunud sümpoosiumil „Eurolab” diskuteerisid 11 Euroopa riigi teadlased ja arvamusliidrid kultuuri rolli ja tähenduse üle ühinenud Euroopas. Sümpoosiumi algatasid Ungaris resideeruvad Euroopa riikide kultuuriesindused, teiste seas Eesti Instituudi esindus Budapestis.
Mitmes ettekandes leidis rõhutamist, et ühinenud Euroopa kannab endas endiselt vana ja uue, st lääne ja ida vastandust, seda ka teaduses. Pole selge, kas ühinenud Euroopa uue identiteedi teadlik tekitamine kahjustab rahvuslikke identiteete või, hoopis vastupidi, tugevdab neid. Selle
teema huvitava käsitluse esitas Lisanne Wilken Taani Århusi ülikoolist, kes uuris Euroopa-identiteeti läbi Eurovisiooni retseptsiooni, võttes aluseks inglise ja taani ajalehed. Soomet esindanud Centrum Balticumi direktor Esko Antola rõhutas regioonide tähtsust tuleviku Euroopas, pidades parimaks praeguseks toimivaks piirkonnaks Läänemeremaid. Kerkis
ka küsimus, kas on õige hoiduda kriitikast selleks, et vältida konflikte. Rumeenia Instituudi peadirektor Horia Roman Patapievici näiteks leidis, et Euroopa kultuuri väärtuseks ongi kritiseerida ja kriitikat aktsepteerida.
Tunnustussõnu pälvinud ettekande pidas Tallinna Ülikooli sotsiaal- ja kultuurantropolooogia lektor Eeva Kesküla, käsitledes Euroopa-keskse antropoloogia kujunemist, mille üheks iimaseks nähtuseks võib lugeda “Ida-Euroopa antropoloogi” kui sellist. Eeva Kesküla osales ka Euroopa
identiteeti teemalises ümarlauas, mida juhtis Shveitsi ajakirjanik Andreas Oplatka, kes on muuhulgas välja andnud raamatu Lennart Merist.

kiire apdeit

2008-09-24T19:17:00.002+03:00

tervisi!

Kirjutan kooli arvuti tagant, nii et edastan vaid v2ikese m2rguande elusolekust ning ei hakka teid v2ga oma t2pit2htedeta sissekandega piinama. Tagantj2rgi on mu uusmeremaa-blogi kyll kole lugeda.

- meie majast ratsutavad m"o"oda politseinikud hobustel
- minu UK telefoninumber on +44 7531932230
- infot on hirmus palju ja selle k6ige korraga vastu v6tmine v2sitab koledasti 2ra
- minu suureks yllatuseks ja kurvastuseks on antropoloogidel kohustuslik aine kausaalne statistika ja SPSS. Ma ei p22se sellest vist kunagi!
- muidu on k6ik h2sti. Kui kunagi koju internet saabub, siis saan j2lle skaipida

kontinendil jálle

2008-09-19T14:27:00.002+03:00

Olen nüüd móneks ajaks Budapestis ning eriti kuri selle üle, et Kesk-Euroopa ming kümnekraadise ilmaga vastu vótab. Londonis ootb ming nüüd aga uus kodu. Saime Davidi asjad laupáeval kenasti pakitud, ja pühapáeval oma uude korterisse. Meie esimene rekatsioon korterit náhes oli, et on tarvis kohe koristama hakata, eelmine üürnik oli ikka mőnusa plöga ja tolmu sinna játnud. Kuna korteris tolmuimejat ei olnud, pidime kohe ühte ostma minema. Selleks láksime Lewishami, linnaossa meie láhedal, kus on suur kaubanduskeskus. Kaubanduskeskuses on mingi naljakas kataloogipood, kus tolmuimeja ostmine káib járgmiselt. Laudadel on kataloogid. Sealt saad endale válja valida sobiva kraami. Toksides toote koodi mingisse imemasinasse, náed, kas see on parajasti laos olemas. Siis láhed teise imemasina juurde, kus toote eest maksad ja siis ootad, kuni leti juures olevale ekraanile tuleb sinu járjekorranumber ning inimene tellitud nodiga. Áármiselt peen.

Párast tunde koristamist ja lahti pakkimist tundus, et oleme endale páris ódusa pesa tekitanud. No ja siis ma tunlingi Budapesti ja játsin Davidi meie uue korteri járgi vaatama. Mitte et ta sellise kooselu alguse üle vága ónnelik oleks, aga küll ta toibub.

Minul on siin igatahes olnud lóbus konverents, kursakaaslastega hángimised ja nüüd láhen mingisse kohta nimega Vac, et vaadata üle Gergö ja Viki vársked ja vanad lapsed.

saarel jah

2008-09-14T01:58:00.002+03:00

Olen tõepoolest oma kolaga saarel maandunud. Ning mõelnud heldimusega sellele, kuidas mõned minekule eelneval ööl leiutasid maitseainemale ja pärast hommikul ennast koos tundmatute kastmete, plögade ja pickle'itega voodist avastasid. Ilmselt võib ka olla hullemaid asju, mida enda kõrvalt voodist hommikul avastada.

Aga minul on siin kõik siiamaani olnud nagu alati. Saabun neljapäeval hängime niisama. Reedel teeme natuke tööd, kolame natuke mööda kodukanti ja heal juhul vaatame mõne filmi. Alles täna on põnevaks läinud, sest pakkisime kogu Davidi kola kokku. Tema toast tuli välja uskumatul hulgal soperdivarustust, alates sellest suurest võimlemispallist, mille otsas aeletakse, kuni mingite venituste tegemise kummipaelani ja erineva kujuga kummaliste asjadeni, mille otsas põrandal aelemine peaks seljale hea olema. Homme tuleb üks tegelane, kelle nimi on Man with a Van, viskab meie kola bussi peale ja sõit sügavalt põhja-Londonist lõuna poole alga!

Kui esimest korda meie uut kodu näen, eks siis ilmelt jõuab mulle kohale, millisesse ohtlikusse seiklisesse ma ennast mässinud olen. Mehega kooselu ja doktorantuur, mõtelge! Õnneks lasen ma päev pärast seda Budapesti jalga ning saan ilmselt esimesest shokist toibutud.

Minu inglase-vaatlused esimese kahe päeva jooksul on näidanud, et mõned inglise teatritükid on ikka uskumatult kummalised. Sellele vaatamata kavatsen ma siin teatris edasi käia ning oma lubaduse pidamiseks publitseerin ka varsti kohaliku to-do listi.

apdeit

2008-08-29T15:49:00.002+03:00

Tundub, et mul tuleb see võõratest maadest kirjutamine siiski oluliselt paremini välja kui omadest. Uudistavast ja imestatvast pilgust sai imekiiresti jälle tavaeestlase pilk ning reflektsioon toimus samal tasandil kui teistelgi noortel ja tolerantsetel eestlastel.

Järelikult tulebki jälle minna võõrale maale, et oleks kummalisi kombeid, mille üle imestada, mida mõistma õppida ning varjatud käitumismudeleid, mida siis vaikselt imiteerima hakata. Kas pole mitte põnevamat ja naljakamat oleviust kui inglane! Ma hakkasin juba teises klasis inglise keelt õppima ning lõpmatud tekstid Inglismaast, Londonist, Briti kolooniatest, BBC-st ning inglise pühadest olid üksteist aastat minu elu lahutamatu osa. Ning keskkooli esimeses inglise keele tunnis pidime me püsti tõusma ning tegema Lady Di jaoks leinaseisaku.

Samas pole ma kunagi Inglismaal elanud ning minu sagedased visiidid kahe viimase aasta jooksul on kinnitanud, et kõik pole seal päris niimoodi nagu raudvara, õpikud Step 1-9, mulle õpetanud on. Minu vaatlused ning seltskondlikud läbikäimised inglastega on kinnitanud, et ka kõik, mida Briti antropoloog Kate Fox oma teoses "Watching the English" seletab, ei vasta tingimata tõele ning esineb variatsioone. Samas on mul juba olemas teatud sotsiaalne kirjaoskus olemas, sest üldiselt teevad inglased kõike samamoodi kui uusmeremaalased. Ainult jõulud on neil talvel, mitte suvel. Kuna London on aga kiivisid paksult täis, siiis mine võta kinni, kes kultuuri kelle pealt maha kopis.

Üldiselt oli see kõik aga hoiatuseks, et varsti ma jälle udustun. Aga ma olen veel 11. septembrini siin, nii et kõik need sõbrad, kes minust rohkem teadsid veel siis kui ma blogisin ja üsna vähe viimase kahe aasta jooksul, kui ma muide Eestis elasin, kuid ei bloginud, võivad veel minuga lahkeste erinevate joovastavate jookide üheskoos tarbimise osas ühendust võtta. Samuti oli see hoiatus, et te äkki varsti jällegi kuulete minu seiklustest saare peal sellesama blogi vahendusel.

2007-08-07T22:59:00.000+03:00

Ühesõnaga, me saime Bishkekis kokku, saime omavahel tuttavaks, sõime esimest ja viimast korda head toitu, siis panime Issyk Köli järve äärde, kus enamuse ajase pesitsesime oma kuurortis kuid vahel piilusime ka, kuidas külaelu käib.
blogger paneb näkku jälle, teen hiljem edasi!

ei tule und...

2007-07-14T02:46:00.000+03:00

Mul ei tule ikka und, nii et ma mõtlesin, et paneks üles mõned pildid, miida keegi peale asjaosaliste veel üldse näinud ei ole. Kui me pepsiga Roomas käiime, siis sattusime ka sellisele üritusele nagu Roma Pride. Ja siis ma tegin pilte ka. Võib-olla mu omad pole nii ägedad kui need, mis Karli Berliinis tegi, aga ma proovisin ja meil oli hästi tore päev. selles pildiseeriason mitu narratiivi. Kolm esimest ppilti on sellest, kuidas paraadilised kempsus käivad ja oma no vat(ikan) nipu ukse taha jätavad. Järgmisel pildil on sellised suured mehed ja viimasel minu absoluutne lemmikauto kogu paraadilt.

Ma elan siin?

2007-07-14T02:37:00.000+03:00

Jah mina elan siin ja need viis tüüpi elavad kõrvalrõdul. Fluffy, Puffy, Barbie, Robert ja Siim. Aga kuna ma olen oma tavaelu tiheduses unustanud igasuguse eesti-elu reflektsiooni, püüan siis seal K-maal rohkem kirjutada.Meile on lubatud 15 minutit arvutikasutamist päevas. Ja tunni ja veerandi pärast peaks üles tõusma ja sättima hakkama. Kohtumisteni augustis!

soola maitseks

2007-07-10T01:56:00.000+03:00

Ma lähen laupäeval kolmeks nädalaks Kõrgõtani ning chekkisin just igaks juhuks, et mida nad seal muidu ka söövad. Veebileht, millele sattusin sisaldas ka retsepte, mis algasid umbes nii: üks keskmine lammas, kilo sibulaid...

Ja ma katsun nende kolme nädala jooksul usinamalt blogida, võib-olla on vaja jälle vahelduseks turist olla...

nostalgia

2007-05-14T22:06:00.000+03:00

Nendel valgemaks minevatel kevadöödel meenub mulle aina rohkem maikuu eelmisel aastal. See, kui ma meeleheitlikult oma lõputööd kirjutasin. Eriti meenuvad mulle väikesed kehalised asjad. See kohtuav jook, kuhu käis lahustuv multivitamiinitablett ja poolteist energiajoogitabletti Bang, mis fantapudelisse koolis üleval püsimise joogiks kokku segati. Hommikused võileivad, mis olid alati samad: mõnus segujahust leib, mis oli seest pehme ja mille krõbe koorik oli kaetud päevalille-ja linaseemnetega, mille peale käis sulatatud juust nimega Milli, imeõhukesed salaamilõigud ja värske kurk. Maitse, mida on võimatu siin reprodutseerida. Milline hunnik puru selle leiva lõikamisest lauale jäi. Ja kui ideaalne sai miski olla isegi ilma krevetimerevaiguta riigis.

See tunne, kui ma kõrgetel konstel ja raske raamatu-ja läpakaseljakott seljas kooli kõndisin. Või hoopis poolel teel Goethe Instituudi välikohvikusse maha istusin, natuke tööd kirjutasin ja ühe latte jõin. Muusika, mida ma kuulasin. Sinna läks ohjeldamatu hunnik Fiona Apple'it.

See päev, kus me istusime Jasminaga jõekaldal ja jõime suve esimesed õlled. ja kuidas liiv kingade sisse läks kui ma sellesama jõe kaldal Amariga jalutasin. Ja kuidas hakkas vihma sadama kui me Jasminaga ühel ööl jällegi sellesama jõe kaldal ühel paadisillal roosat veini jõime ja andunult _actor network theory_ üle arutasime. Kui me võtsime Nadeschaga Nady juurest salatit kaasa ja sõime seda parlamendi juures pargis. Ja kuidas me siis läksime Jasminaga solaariumisse ja jobul ungarlasel enanst ära põletada lasime. Kuidas me järgnevatel päevadel raamatukogus üksteisele oma punaseid ja sügelevaid kehaosi näitasime ja kuidas naaber Vlad pidi käima mulle Pantehnoli peale määrimas.

Kuidas ma õhtuti võtsim oma läptopi, läksin tänava lõppu Podkulci kõrtsi õuele ning ühe Dreheri saatel poolteist tundi, oma patarei jagu äärmiselt intensiivselt kirjutasin. Kuidas vaatamata headele kavatsustele lõppes siiski nii mõnigi õhtu Szimplas jalkat vaadates, vahel ka Jonile euroopa jalgpalli pointi seletades. Kuidas me Jasmina, Zoltani ja Beniga ükskord beherovkasid jõime.

Ma arvan, et see on hea. Et meelde jäävad aistingud ja maitsed ja head mälestused ning kirjutamise vaev on hääbunud kuskile tagaplaanile. Kuigi ma ei unusta ka kunagi seda traagilist ööd, kui ma meeletult nutsin, sest konstruktivistlik teooria tegi mu informantidele liiga. Ma mäletan ka seda kurbust ning Egri Bikaveri unerohuna. Et järgmisel hommikul jälle Bangi ja vitamiiniga üles ärgata.

Ma nii ootan, et jälle oma linna saaksin.

Hyvää iltaa Helsikni

2007-05-13T00:24:00.000+03:00

Tükk aega pole nii palju välkareid kuulnud nii püüdlikult soome keelt hääldamas.

Lugusid loomadest: suverott ja siga

2007-02-20T22:55:00.000+02:00

Tahaksin täna rääkida kahest loomast. Kõigepealt suverotist. Suverott on on kasukas, mille mulle pärandas Liina. Liinale pärandas selle mingisugune välismaa õppejõud, kes sügaval nõuka ajal ülikoolis õpetas ja tagasi minnes oma talvevarustust kaasa võtta ei tahtnud. Meie perekond on suveroti eest hoolitsenud juba aastaid ja ma olin väga õnnelik kui ma ta lõpuks enale sain ja sea pehmet punakaspruuni karvaga elukat ise võisin kanda. Kahjuks pole suverotiga käimine siiski nii lihtne kui tundub. Nimelt on suverott tehtud päris karusnahast ja väga palju inimesi hakkab kohe karjuma, kui näeb mind pehme punakaspruuni loomaga uhkelt patseerimas. Kuulge sõbrad: ma pole ise endale iialgi ühtegi karuslooma ostnud. Kuid kas on tõepoolest nii hirmus patutegu vaadata, et välismaa õppejõu poolt aastate eest siia jäetud loom saaks hellust, hoolitsust, seltskondliku ja glamuurse vanaduspõlve ning ei jääks lihtsalt kappi nutma? Neid väikesi rotikesi see enam küll ellu ei ärataks..

Teine lugu on seast. Mõnda aega leidsin ma, et on ilgelt värskenav omada boifrendi, kes sööb ka muud kui liha ja kartulit. Kuna aga Londonis on kõik nõmedalt kallis, leidsin ma, et see kord võtan ma sinna toidu kaasa, et siis koos kokata. Kui supermarketi vaakumpakendites müüaske ainult siga, siga ja siga, millega ma siis oma juudipoissi toidan? Ma ei teagi, kas ma olen kurjem valiku puudumise üle või selle üle, et ilusad bordoo, eksootilises, tai, punase veini, punase, pipra, sidruni, argentiina jne marinaadeis kaunid seatükid kellegi täiesti külmaks jätavad.

vaba aeg, teadagi

2007-02-05T10:12:00.000+02:00

Sel viikendil oli mul siiras plaan nautida Vaba Aega. Sessi ja muude jubeduste kõrvalt polnud mul selleks tükk aega mahti olnud, kuid nüüd olin sihikindel. Kui ma reedel kell neli loengu lõpetasin ning mõtlesin, et nüüd võiks hakata Vaba Aega sisustama, sain ma aru, et päris niimoodi need asjad ei käi. Peale selle, et tnamus sõpru mulle ütles, et neil on juba plaanid tehtud, nende ülbemate käest (aitäh, Elmer), sain ma lausa sõimata, et reedel kell neli veel kellegagi reede õhtuks plaane üritan teha.

Pärast seda, kui ma olin veel tükk aega tööl passinud, siis tööl ühe uinaku teinud, lootuses, et äkki mõni sõber ilmub välja, sai lauri mul õnneks sabast kinni ja oi kui uhke ma enda üle olin, et suutsin Vaba Aja sisustada dinneri ja muuviga. Ja ka laupäev oli päris hea, vaatamata kõhuvalule, tegime tsikkidega sushit ja asju. Aga siis aitaski, keset ööd ründas mind Kole Kõhuhaigus, mis Vabale Alaje, vähemalt Vabale Kvaliteetajale otsa peale tegi.

Ma ei tea, kas loo moraal on selles, et Vaba Aega ei tohikski olla, see toob kohale Kõhuhaigused, või et oleks pidanud juba varem Vaba Aega võtma ja siis poleks ma haigeks jäänud, ning oskaksin seda ka paremini planeerida. No igatahes kavatsen järgmine viikend uuesti proovida. Mis te reedel teete?

Kopenhaagenis

2007-02-01T22:54:00.000+02:00

Ma käisin Kopenhagenis igasugu asju tegemas umbes eelmine nädal ja ma pole sellest üldse rääkinud. Mul oli seal projekti koosolek, käisin seal Ankel külas ja lemmikosa mu projektist oli ka seal.

Nagu Anks juba mainis, mängisime me üht metsikut lauamängu.

Ja me käisime Christianias kaks korda. Projektiga suurepärasel ühtusöögil selle sama maja teisel korrusel ja pühapäeval niisama hulkumas. Mul on veel hästi palju pilte majadest, ma panin need yahoo'sse üles. Siit saab neid vaadata.
Sest ma sattusin turistifotode tegemisega koledasti hoogu, sest vaene Clint oli Kopi ainult pimedas näinud, ja siis ma üritasin tema jaoks kõiki maailma asju pildistada.

Mulle tundus see linn muidu igasuguseid mõnusaid poode ja urkaid ja teistsuguseid poode ja kohvikuid ja asju täis. Ja igale poole sai kõndida. Ainult rõvedalt kallis oli.

No teate, ma ei saa seda ettekannet edasi teha. sest see uus logger pole sugugi reliaablim kui vana ja fotosid hetkel üles laadida ei lase. Säh.

takso orjuses

2007-01-27T00:50:00.000+02:00

episood 1: tere, ma tellisin juba tükk aega tagasi takso Tallinna Ülikooli ette, kas te võiksite mulle öelda, kus see omadega on?
- see takso sõitis juba tükk aega tagasi ära, sest teid ei tulnud ja te ütlesite meile vale numbri
- grr, te ütlesite mulle kaheksa minutit ja ma olen siin juba jupp aega oodanud. Ja ma ei öelnud teile üldse mitte mingisugust numbrit, ma lihtsalt helistasin oma lauakalt, mille juures ma enam obviously ei ole.
- möll möll grr blah blah, klient on tropp.
- kas te võiksite mulle palun nüüd kiiresti ühe uue takso saata, et ma jumala eest oma lennu peale jõuaksin.
- äkää. möll möll grr, blah, klient on tropp. paneme toru ära.

--- lõpplahendus: ma leian teisest taksofirmast oluliselt kallima ilgelt vana takso koos rämedalt köhiva ja läkstava taksojuhitädiga

episood 2: - teie taksos kaardiga ei saa maksta ega?
- äkää
- no sõidame siis Õismäe Statoilist läbi

* vahepala* Õismäe Statoil annab ainult 500- krooniseid

- no mis see siis on, miks te mind ette ei hoiatanud, et teil 500-kroonine on!? Ise käisite veel panga-automaadi juures

- (see on see koht, kus ma end ilgelt süüdi tundma pean) eem, ma ei tea, kuidas taksojuhtidel täpselt nende rahadega on, see pole minu asi. Ma eeldasin, et teil on tagasi anda.

- ega taksojuht pole taksopank. Möll möll. blah. grr. klient on tropp. Teil ilgelt praegu vedas, et mul seekord on teile raha tagasi anda te igavene jobu klient kes julgeb tulla 500-kroonisega taksosse, kus kaardiga maksta ei saa. Vot mul on siin juba nii palju 500-krooniseid. Iga tropp klient tuleb sellega. Oleks te mind vähemalt panga-automaaadi juures hoiatanud.

- Head ööd, oo suur taksojuht. Kuigi ma olen ilgelt ärritunud, ei saa ma seda välja näidata, sest I.R. takso on ainus odavtakso number mida ma tean ja ainus takso, mis reede öösel kell veerand üks kolme minutiga tuleb. Ja kui ma nendega tülli lähen, kaotan mina, mitte ülbed taksojuhid ja tropid dispetsherid. Nii et olen vangis, olen ori.

PS. ja ärge neile jumala eest öelge mis telefoninumbrit selle sissekande tegija kasutab. Muidu nad järsku enam ei teeninda. grr. Tropid.

küsimus iseendale ja kolleegidele

2007-01-05T23:35:00.000+02:00

mul on paar korda tekkinud ja jälle ununud järgmine küsimus. Kas TLU-s polegi õppejõudude hindamist? Teate, neid tagasiside lehti, mis antakse üliõpilasteke kursuse lõpus ja kus nad peavad oma emotsioone kursusega seoses väljendama? Kas meil pole mitte mingeid kõrgkoolide seadusi, mis sellist nodi nõuavad? Äkki oskab keegi valgustada?

Mul jäi küll jube palju ütlemata kursuste lõpus...

yay! --Ostukorvisse

2007-01-03T17:55:00.000+02:00

Täname tellimuse eest, Te saate teda ära maksta seitsme päeva jooksul panga ülekannega, peale seda ostetud kaup saadetakse Teile kulleriga.

hetk tagasi vaadata

2006-12-23T16:44:00.000+02:00

See on olnud meeletu aasta. Ma ei mõelnud sellele kordagi enne ku nppd kui luban endale hetke, et maha istuda ja tagasi vaadata.

* Ma käisin maailma kõige toredamas kooolis ja sai väga targaks. Ja sõbrad, eks said mulle väga armsaks.

siin on mu kallis Jasmina, Robi ja Hülya

*Ma läksin tagasi Uus-Meremaale. Ja ma sain aru, et ma sinna enam niipea tagasi et satu.

Siin oleme me Clintiga Somes'i saarel Wellingtoni lähedal. Clint, sa oled alati mu kõige armsam sõber. Saad aru, onju?

*Ma tegin oma välitööd Uus-Meremaa eestlastega. See on üks küige oluslisemaid ja mõtestatumaid asju, mida ma oma elus teinud olen.
Siin pildil on minu informandid Tõnu, Sonya ja Kristina Wellingtonis Eurofestil Eestit tutvustamas. Mul on hea meel, et noored ja ärksad oma juurtest huvitatud. Nii antropoloogi kui eestlasena.

*Ma lõpetasin kooli! Teie Eeva Kesküla, MA. See, kes õppis nagu vana loom ja on selle kraadi täiega ära teeninud.

Siin olen ma oma juhendaja Premiga.

*Ma tegin suurepärase reisi Sloveenias, Horvaatias, Bosnias ja Montenegros. Ja pärast seda õnnistati mind nelja sloveenlasega siin. See suvi oli hea.

Siin vaatan ma Rijekas rongiaknast Marc Andre, Jasmina ja Beni poole. Ja kui rong liikuma hakkab, siis pean ma kohe tükk aega nutma, sest Jasminast lahkumisega on mu CEU aasta päriselt läbi saanud. (Sel hetkel ma veel ei tea, et mulle augustis neli sloveeni saadetakse)

*Ma kolisin tagasi Eestisse, ja ei saa mitte ainult tööd ülikoolis, vaid hakkskian ka uuesti üliõpilaseks. Vaatamata sellele, et kogu aeg on kiire, on ka kogu aeg huvitav. Mul on hea meel, et ma olen tagasi. Mul on hea meel olla jälle koos nendega, kes on olulised.

Tsikid, perekond, muud sõbrad on kõik olnud väga toredad ja ägedad. Anke, me igatseme sind koledal kombel!

Ja siis kogu selle headuse juurde tuli veel häid asju ja inimesi ja elule lisandus veel dimensioone.

Ja siis varsti saigi see meeletu aasta läbi.

Kauneid jõule ja kõike head uueks! Mu mõtted on headel asjadel ja inimestel. Täh teile mu ümber.

violence is fun

2006-12-09T00:45:00.000+02:00

Kõigepealt on siin mingi tüübi tekst, kes toob suurte ja paksude valimite ja statistika abil välja, et naised on sama vägivaldsed kui mehed, naiste tekitatud vigastused on sama tihti esinevad ja jubedad kui meeste tekitatud (meetodites on erinevusi küll, nt nuga vs kägistamine) ja kuidas näiteks kohtus või isegi professionaalsete psühholoogide poolt peetakse naiste poolt tekitatud vägivalda vähem tõsiseks. Samal ajal kui ka oma lapsi peksavad emad rohkem kui isad.

Miks siis meestele tekitatud vägivalda ignoreeritakse? Vat kõige taga on radikaalsed feministid, kelle domineeriv diskursus ainult naiste poolt välja toob. Ja see ongi ju teatavasti ühiskonnas prevaleeriv. YAY! MA pole ammu midagi nii geniaalsset lugenud.

Mida need feministid siis õieti perevägivalla kohta arvavad: teine tekst toob sellele selge ja lihtsa vastuse: "liberaalsed feministid minimiseerivad vägivalla hulga ja arvavad, et see on vähese hulga sigameeste produkt, sotsialistlikud feministid süüdistavad patriarhaalset kapitalistlikku süsteemi, radikaalsed femisistid arvavad, et vägivalla abil säilitavad mehed kontrolli naiste üle ja postmodernsed feministid dekonstrueerivad sõnad 'mees', 'naine', 'pere-' ja 'vägivald' ning tooksid välja mitmekesisuse ja erinevused." Selle valemi järgi saabki nüüd kõik ühiskondlikud küsimused paika panna. Mulle meenutab see, kuidas me koostasime kunagi projekti hobusevaraste uurimiseks ning tegime umbes samasuguse harjutuse. Me lisasime muidugi ka ökofeministid.

Clint saatis tervisi Uus-Meremaalt

2006-11-30T23:37:00.000+02:00

kodu rokib

2006-11-27T21:04:00.000+02:00

Nii kohutavalt hea on tagasi kodus olla. Aga tegelikult oli Välismaal ka tore. Näiteks nägin ma Londonis ilusaid juurvilju.

Kohtasin oma toredaid projektikaaslasi

Sõin argentiina steigivõileiba

Ja jalutasin päikeselises Londonis

Siis ma läksin Hamburgi, kus oli vihm ja pime.
Aga õnn sai tabatud.

Hamburg vol 2

2006-11-22T13:41:00.000+02:00

Siin on selline pime, udune, unine ja rahulik. Kogu aeg tahaks magada. L6unapausidel p6ikan hotelli ja teen väikese uinaku, sama pärast tööpäeva l6ppu ja 6htuti ka vara. Päikest üldse ei ole ja see vist m6jub kuidagi. Eile pääsesin ka linna peale, aga kolme brasiillasega liikumine on hirmus vaevaline ja aeglane. Täna lähen üksi ja siis saan nii kaua H&M-is olla kui ise tahan!

Ma vist lähen magan nüüd antuke, l6unapaus ju.

Hamburg

2006-11-20T11:36:00.000+02:00

London oli täiesti VAPUSTAV. Hirmus tore. Eks ma siis räägin kui tagasi tulen. Ma jöudsin eile Hamburgi ja mul on juba hirmus, et ma siin pean terve nädala olema. Aga vähemalt on hotell viimase peal.
Tooge jah palun koik mu raamatud tagasi.

Ma olen turist!!!

2006-11-15T22:19:00.000+02:00

Hehee. Ma olen oma reisimise vastumeelsusest, virinast, et koolist puuduma pean ja muust sellisest üle saanud ja homme teel. Katsun endale Lennu jaamas seda 'siin ta on vana jaam, millest kord astusin maailma' laulda ja minna maailma õnne tabama. Tagasi tulen järgmise reede öösel kui ma just maailmas õnne ei taba.

Muuhulgas tahaksin teha announcemendi kolme raamatu kohta, mis mul kadunud on. Palun tagastada! Soovitavalt kohe:

1) Allan Duff "Kerran sotureita"
2) Witi Ihimaera "Whale rider"
3) eestikeelne Londoni reisijuht.

Ja arvake, millist neist mul hetkel kõige rohkem vaja läheks.

Teine teadaanne puudutab seda, et kui teil on Haburgis ägedaid sõpru, kes tahavad ägedaid asju teha, siis paluge lahkelt neil minuga ühendust võtta.

Ma igatsen teid hirmsasti...

no ikka on äge

2006-11-12T13:12:00.000+02:00

Eestis on ikka äge. Ja ma polegi liiga vana selleks, et osaleda üritustel, kus inimesed võtavad ohjeldamatult napsu ja siis hakkavad igasuguseid tavapärasest erinevaid asju tegema. Ma ütleks, et need välismaa inimesed, kellega ma olen pidutsenud, on kuidagi vaoshoitumad. Mis pole sugugi nii lõbus.

Teine pühapäevane mõte on vaid kaudselt seotud alkoholiga. Ma harjun vaikselt selle ilmaga. Ma olen uuesti õppinud, et sileda tallaga saapad ei ole lörtsiga head. Et suure tuulega lähevad vihmavarjud tagurpidi. Et kui õuest tuppa tulla, lähevad prillid uduseks ja nina hakkab jooksma. Samas on olemas üks asi, mis selle kõige vastu aitab, ja mida kuskil päris sama hästi teha ei saa kui siin, Eestis. See asi on selline õhtu, kus on kindlasti kolm komponenti: põlevad küünlad, head sõbrad ja hõõgvein. Need ongi need asjad, mis meid talvest läbi aitavad. Ja pisut usku. Millessegi heasse.

viikli shopping

2006-10-31T23:08:00.000+02:00

Üks väga-väga suur põhjus, miks ma tagasi Eestisse kolisin, oli kreveti merevaik. Ja kui tore oli tulla ja avastada ka lõhe-kreveti merevaik light. Ja kui ma lähen oma mõnusal hilisel õhtutunnil oma nädala shoppamist tegema ja avastan, et Haabersti Rimis kajavad merevaigu riiulid õõnsalt ja tühjalt vastu, siis haarab mind hirmus kurbus (tänaõhtust meeleolu edasi arendades võiks siis samahästi Bp-sse tagasi kolida eksole). Munalikööri panna cottat oli ainult üks järel. Täna sai vähemalt piima mitte nii nagu eelmisel korral kui hilisõtul shoppasin. Fruktidest ma parem ei räägigi, seda olen juba liiga palju kirjunud.

Ainus, mis mind üldse käimas hoiab, on see, et enne sai tsikkidega terve purgitäis oliiviõli hakkama pandud. Selles uues hispaania kohas Kosmose juures.

ja see teine emergency

2006-10-31T17:21:00.000+02:00

Vahel tahaksin ma oma igatsust toita ja võimendada. Ma tahaksin lugeda või kuulata või vaadata midagi niisugust, mis mind neil rasketel hetkedel veel rohkem tundma paneks, kuidas tunnen puudust, kuidas valutan. Aga mitte keegi pole midagi niisugust loonud, millega samastuda.

Mitte keegi ei tea, miks ja kuidas see haiget teeb, kuidas armastasin ja vihkasin samal ajal. Ja ma ise ei loonud, sest mul oli elamisega liiga palju tegemist. Kes kirjutab, maalib ja mängib üles minu Budapesti?

party folder emergency

2006-10-25T09:27:00.000+03:00

Mulle meeldib pidude juures kõige rohkem üks asi: nendeks ettevalmistumine. Toppida erinevaid riideid selga, lokitada või sirgendada juukseid, meiki teha. Samal ajal punast veini juua, natuke tantsida ja tunda, et võib-olla see tulebki maailma kõige ägedam pidu, kus ma kunagi käinud olen. Viimasel ajal on minu rituaal aga hakanud viletsamaks muutuma.

Need, kes mul Budapestis külas käisid või on mõnel muul kahtlasel festiivsel okasioonil mind külastanud, teavad misasi on party folder. See on minu enne-pidu-kuulamise muusika kaust. Enamasti leidub seal ohjeldamatult mõnusat sodi, mida paljud, kes kuulutavad enesel hea maitse olevat, oma arvutisse küll ei laseks. Sugarbabes, Black Eyed Peas, Rahutu Tuhkatriinu, La Camisa Negra ja Paris Hilton. Ühesõnaga, niisugune nodi, mis sind klubis suure tõenäosusega nagunii tabab ja millega seoses sul eelmisest klubiskäigust head või segased mälestused on.

Mingu praegune elustiil ja selle harrastamiseks valitud linn tähendab aga, et klubisse ma enam eriti ei jõua. Samas, muudele pidudele ikka, nii et party folderit on vaja. Aga ma olen nii hirmus tüdinenud oma praegusest valikust ja ma ei oska enam ise sinna midagi panna, sest ma ei tea, mis on pop või hea. Siis minu meeleheitlik appikarje ja samas eksklusiivse auhinnaga võistlus: pakkuge mu party folderisse häid peolaule. Auhinnana viin parima laulu pakkuja ühele metsikule peole, ükskõik kas tal on aega või ei.

kuidas see nüüd juhtus?

2006-10-23T15:19:00.000+03:00

eeva says:
a mai saa teiega lõunale tulla, sest mul on siis müüdid ja kosmos
***
eeva says:
no a paneme ühe õhtu kinni
eeva says:
muidu ei saagi jälle kokku
trlp /päris sügis says:
täna kontsert, homme grupitöö ja kontsert, kolmapäev?
eeva says:
pärast kaheksat
eeva says:
enne seda on indiaanlased
trlp /päris sügis says:
no a ma arvan et see on sweet
eeva says:
njah
eeva says:
tegelt muidugi ei ole
trlp /päris sügis says:
miks?
eeva says:
mul on neljaba hommikul kella kaheksaks veel 350 kehekülge läbi lugeda
trlp /päris sügis says:
aaa
trlp /päris sügis says:
okei
eeva says:
et realistlikult peaksin ma seda tegema
trlp /päris sügis says:
aga siis äkki ei lepi kokku praegu?
***
a kle kas me homme ei saa lõunale minna?
eeva says:
me ei ole ikka ropult ammu näinud
trlp /päris sügis says:
mina saan juba 4,6 tunni pärast anneliga lõunale...asi seegi
trlp /päris sügis says:
ei ole jah
trlp /päris sügis says:
homme ikka saab
eeva says:
mulle homme sobiks, sest mul pole loenguid
eeva says:
ja siis õhtu ma saan ikka lugemisel pühendada
***

trlp /päris sügis says:
ma tahaks rohkem külla tulla ja värki, aga ajaga on vist tõesti kitas
trlp /päris sügis says:
tahaks tehe sushit
trlp /päris sügis says:
ja juua valge veini
trlp /päris sügis says:
ja loobiseeda
trlp /päris sügis says:
nõuan Vaba Aega!
eeva says:
no aga järsku viikendil saaks teha?
eeva says:
ms küll olen juba mitu nädalat tartusse minemas, aga nagunii sinna ei jõua
trlp /kaotatud: Vaba Aeg says:
reede laupäev kool
eeva says:
lauba õhta?
trlp /kaotatud: Vaba Aeg says:
let's see

tegelt juhtus reede öösel veel asju

2006-10-18T10:39:00.000+03:00

Minu noorte,vägivaldsete ja staazhikatest EHIkatest sõprade kaasabil ristiti mind jälle reabseks.

welcome to the ghetto

2006-10-16T22:31:00.000+03:00

Paaril viimasel päeval kostavad ülaltkorruselt eriti imelikud hääled. Enamasti on tegemist meeshäälega, kes teeb kas mmmh või muaaah. Aga mitte niimoodi ekstaatiliselt, vaid pigem monotoonselt. Vahepeal kostab ka artikuleeritud kõnet. Ja kui ma eile poole ühe ajal magama läksin, ei olnud nad veel vait jäänud. Hommikul kell kaheksa ärgates täna, ikka lamisesid.

Mis seal toimub? Minu esimene hüpotees, et kepivad, sai varsti ümber lükatud, sest nii pikalt ei jaksaks keegi. Pealegi ei kõla see üldse kirgliselt. Siis mõtlesin, et äkki seal on mingi inimene, kellel on hirmus valus ja kuna olin just vaadanud filmi Beautiful people, mõtlesin, et äkki tal on just jalg ilma narkoosita amputeeritud ja tal on kole valus. Siis sain aru, et meil ei ole siin Õismäel tegemist 93. aasta Bosniaga ja see pole eriti tõenäoline. Siis mõtlesin, et äkki on tegemist mõne vaimse või kõnepuudega tüübiga, kes ennast niimoodi väljendab. Või siis siiski vägivalla-stsenaariumideni naastes, äkki tal on lihtsalt suu kinni seotud ja ta üritab abi kutsuda. Kas on tegemist maffia või perevägivallaga? Täna hommikul oli maja ees kolm närvilist meest, kellest üks kõndis rahutult edasi-tagasi, teine pahvis suitsu ja kolmas üritas mobiiltelefonitsi kedagi kätte saada. Ma olen kindel, et neid on seal üleval mitu ja ma ei julge vaatama ka minna.

Kristin ja Liina käisid külas ja sel ajal olid tüübid vait, aga kohe kui nad ära läksid, hakkas müügimine ja trampimine jälle pihta. Nüüd nad kindlasti arvavad, et tegu oli häältega minu peas. Mida teha häirivate ja potentsiaalselt kriinaalsete naabritega? Palun aidake!!!

Oot, veel üks hüpotees. Äkki nad on lihtsalt jõmmid? Äkki jõmmid teevadki selliseid hääli?

helista mulle

2006-10-14T19:33:00.000+03:00

56497222. Mina sulle ei helista, sest ma ei tea su numbrit. Ainsad numbrid, mid ma tean, on oma ema, Raimo ja vanavanemate omad sest nendel olid need enne seda kui mobiiltelefon mu mäletamisvõime kaotas.

kommunikatsioonivahenditeta: tallinna ülikool sakib

2006-10-14T11:01:00.000+03:00

Aasta algusest olen ma mõnitanud EHI pikema staazhiga üliõpilasi, et nad on üks hirmus elitaarne kamp, kes 'peda' omi endast halvemaks ja rumalamaks peavad. Mina arvasin, et EHIkatega on tore küll, aga ikka ägedam ju kui polümeeri veel rahvast tuleb, need 'peda' rebased, keda teises kohas ristiti ja kes meiega hiljem ühinema pidid.

Njah. Kui see hirmus kari kohale tuli, varastati peol massiliselt telefone. Seal hulgas ka minu oma. Mis ma ikka ütlen? Tallinna ülikool sakib ja selline asi on kohutavalt nõme.

PS: Nagu eelnevast mõistate, siis mind telfonitsi hetkel õue mängima kutsuda ei õnnestu. Kui uue vahendi ja numbri leian, annan teada.

eestist ja nimedest

2006-10-09T12:52:00.000+03:00

no tõepoolest, andke mulle kohe uus nimi... või neile inimestele uued kõrvad ja ajud. Teate, Uus-Meremaal ja Ungaris oli minu nimega ikka palju kergem. NZ-s kirjutada ei osanud seda keegi, mis tähendab, et kui neil selleks vajadus tekkis, siis ma spellisin seda neile ja nad said selle kõik ilusti paberile. Kõik jobud, kes minu kui iiva või eiva poole pöördusid, said kiire trenni ja õppisid ära, kuidas õigesti hääldada (sellega läks muidugi lõpupoole rasekmaks, kuna ma enam ise päris täpselt ei mäletanud, kudas mu nime eestis hääldatakse ja nii clinti kui ja töökaaslastega tekkisid lausa mõned vaidlused), ja inimesed, kellega suhtlus ühekordne oli, no suva nendest.

Ungaris teadis kooli meilisüsteem duubel-e sisse löömisel kohe minu nime ette visata nii et jälle polnud probleemi. Vaid korra sai minust Eva Keskuleva, üldiselt aga selliseid vahejuhtumeid ette ei tulnud. Hääldamisega polnud tublidel idaeurooplastel kah mingeid probleeme, nende aju ei tekita vägivaldselt ühtegi iivat. Jah, oli üks kamp inimesi, kes mind Jasminast inspireerituna EEEeeeeeeeeeeeeeeeevaks Eeeeeeeeeeeestist kutsus, aga see oli rohkem selline sweet ja sõbralik tögamine.

Ja nüüd siin bloody Eestis teevad nad iga päev mulle toorest vägivalda: valdavalt muudavad mu Eva Keskkülaks. Mul on jumala siiber, et ma pean igakord seletama, et Eeva kahe e-ga, Kesküla ühe k-ga. Sihukest toorust tehti mulle ainult Soomes, kus tüübid oma vokaaliharooniat kõige olulisemaks peavad ja minust KESKÜLÄ tegid.

jäine ökk

2006-10-06T13:14:00.000+03:00

Juulis Ljubljanas ühes kohvikus istudes tegin ma listi asjadest, mille pärast ma tagasi Eestisse tahan tulla. Üks asi neist oli soome telekas ja film.

***

Nüüd kerime aega ehtfilmilikult kuumast kesksuvisest Ljubljanast pimedasse ja vihmasesse sügisõhtusesse Tallinnasse, täpsemalt lokaali nimega St Patrick's, kus istuvad kaks täiesti endast väljas tsikki, kes maha rahunemiseks endale meeleheitlikult õlut sisse kallavad. Ma ei käi õudusfilme vaatamas, kuna mulle ei meeldi oma organismi vabatahtlikult stressi viia ja ebameeldivate emotsioonide kogumise eest raha maksta. Kõik muud sorti filmid on valdavalt okeid.

Aga see Jäine linn oli nii kohutavalt hirmus, masendav ja oma lootusetuses ängistav, et me ei suutnud seda Ankega lõpuni vaadata vaid põgenesime. Hiljem diskuteerides leidsime, et vindi täielikuks üle keeramiseks oleks see mees veel jooma ka pidanud hakkama. Tuli välja, et ta hakkaski kui me lahkusime. Ma tean, et soome filmid käivadki jube masendavad, aga mulle ei mahu pähe, kuidas see mees ikkagi nii hirmus vaene oli kui ta tööl käis. Soome heaoluriigi kuvand ja lämmatav väljapääsmatus, mida selles filmis esitati, lähevad minu jaoks lahendamatusse vastuollu. Leidsime, et viimane nii lootusetu film, mida me nägime, oli Dancer in the dark, aga too oli oma värvide, rütmi, kõige poolest ikakgi rõõmsam kui see soome sotsiaalporno.

Ja lõpuks, kui olin kindlaks teinud, et see ongi seesama Louhimies, les on teinud Levottomat ja Kuutamolla, ei saanud ma üldse millestki aru. Levottomat on üks mu lemmikfilme, ons siis mehel vaja nii masendavaks keerata. Ja mis saab soomaste isegi kõrgest suitsiiditasemest kui neid sellised filme vaatama sunnitakse?

Keegi, kes lõpuni jaksas olla, mis pärast seda sai kui naaber oli merisea vastu ust puruks peksnud?

Some things never change

2006-10-01T16:58:00.000+03:00

Tajun iga päev, kuidas paljud asjad on vahepeal muutunud. Aga siis on mingisugused konstandid, millele võib kindel olla, et nad kohe üldse ei muutu. Ilmselt on see segases voogavas ja postmdernistlikus maailmas üks hea asi. Võtame näiteks eilse kooli kokkutuleku: kontserdil lauldakse ikka samu laule V'là l'bon vent, v'là l'joli vent, V'là l'bon vent, ma mie m'apelle, ja Grands Boulevards ja tant des choses à voir. Kontserdi lõpetas muidugi ühislaul Pariisi tänavapoiss.

Ja meie ise, leidsime et me pole ka muutunud. Ainult ilusamaks läinud võibolla Ja kuigi kõik töötavad nüüd kuskil udupeentes kohtades, teevad nad ikka samu nalju ja käituvad südantsoojendavalt rumalalt nagu vanasti.

Siin on mõned pildid kah. Kohati udused, aag sel pole midagi tegemist fotofraagide kainusastmega.

Milleks on inimesele vaja queen-size voodit?

2006-09-30T00:46:00.000+03:00

Loomulikult selleks, et nädal aega palavikuliselt raportit kirjutades seal tööd tega saaks. Selle tulemusena on reede õhtuks minu voodisse tekkinud järgmised asjad: teksased, roheline top, laimivärvi kleit, riidepuu, üks suvine akadeemia, kaks käekotti, golden lady sukakate kataloog, piilurohelised sukkpüksid, läppar muidugi, valge top, lilla seelik. Ühe silmaga karu nimega Elmer, teletups Po nimega Raimo, kiivi nimega Godfrey, see karu, kellele kunagi nime pole pandud. Üks uus ja peen Spivaki raamat, kokapudel, käterätik, zara kott, must särk, kolm ostutsekki, hommikumantel ja areen. Kas lükkaks nad kõik sellele voodi poolele, mida ma nagunii ei kasuta või koristaks viikendi puhul ära?

kill what i cannot catch

2006-09-26T22:52:00.000+03:00

Stages of Culture Shock
Culture shock has many stages. Each stage can be ongoing or appear only at certain times. The first stage is the incubation stage. In this first stage, the new arrival may feel euphoric and be pleased by all of the new things encountered. This time is called the "honeymoon" stage, as everything encountered is new and exciting.

Afterwards, the second stage presents itself. A person may encounter some difficult times and crises in daily life. In this stage, there may be feelings of discontent, impatience, anger, sadness, and feeling incompetence. This happens when a person is trying to adapt to a new culture that is very different from the culture of origin. Transition between the old methods and those of the new country is a difficult process and takes time to complete. During the transition, there can be strong feelings of dissatisfaction.

Ma igatsen Budapesti siis kui mind valdab sisemine rahtus: selline suuremapoolne, mis väljendub teises klaasis punases veinis ja selles, et ma kuulan vaheldumisi Fiona Apple'it ja Bright Eyes'i (mis pole juba iseenesest hea märk).

Sellistel hetkedel, kus töö keelab mul tegelikult muuga tegelemise, aga oma rahutus on vaja kuskile välja elada. BP-s tulid emotsioonid kiiresti välja ja siis ei jäänudki midagi muud üle kui edasi liikuda. Kas tööle hakata või minna ja vaadata, mis toimub Szimplas, Potkultcsis või Läänebalkanites, et järjejutt jätluks.

Ma ju teadsin kogu aeg, et üks hetk saab puhas Eesti-ekstaas otsa. Mitte et midagi halvasti oleks. Lihtsalt rahutu olla oli Budapetis mõnusam. Oli see linn, mis oli nõus sind igal hetkel sisse higama, kui sa ainult lasid. Lobiseda just online tulnud Jasminaga, kes ainsana teab, misasi on Budapesti-pohmell pärast aastat ebareaalses maailmas.

Jasmina says:
btw - i'm missing Bp as well
teadur eeva says:
jasmina: if i want, i can go back to bp, right?
teadur eeva says:
you're the only one who understands
Jasmina says:
you can
Jasmina says:
eeva: if i want, i can go back to bp again?
teadur eeva says:
yes you can
teadur eeva says:
we could go and do it tomorrow
Jasmina says:
perhaps
teadur eeva says:
but i actually want back to CEU
Jasmina says:
actually, me too
i want to do my phd
Jasmina says:
you can
teadur eeva says:
remember how much we cried that year
teadur eeva says:
why do we want it back???
Jasmina says:
i remember how much i cried after that year
teadur eeva says:
i have only started crying now
it is just a bit hard this week
teadur eeva says:
i am seeing the down side
---------------------------------------

Jasmina says:
in soc program 14 boys and 8 girls this year
Jasmina says:
can u imagine???
teadur eeva says:
oooooooh
teadur eeva says:
noooooooooooooooooooooooo
Jasmina says:
we picked the wrong year
Jasmina says:
hehehehe

always better on a holiday

2006-09-24T23:13:00.000+03:00

No küll oli tore pargis eile. Jooksin nede väidetavalt tuhandete inimeste vahel ringi ja üritasin panna pilti kokku. Et kes on nende sadade edukate või hipilike noorte, rasedate beibede, loosungitega laste (võeh), koertega tädide, laulvate onude ja minu oma sõprade ristlõige. Mis sunnib sind minema hommikusse kesklinna, et koos teiste eestlastega trügida?

Päike paistis ja õhk oli propagandst paks. See, mis oli välja kuulutatud kui lihtsalt kontsert aproprieeris mõnuga kõiki ärkamisaegseid laule ja isamaalisi laule kui midagi, mis kuulub meile, mite neile punastele kollidele, kes Estonia vastas jämmivad. Kui mingi onu lavalt inimesi Eesti, Eesti karjuma sundis, hakkas mul kergelt paha ja ma jooksin minema.

No aga pärast oli jälle vahva kui me Liinaga ühes Müürivahe tänava poes riideid proovisime ja inimesed kiljuma hakkasid. Ma tegin isegi neist poemüüjatest pilti kui me lõpuks sotti saime, et kõik korras on (kuidas ma pilte oma telefonist välja saan?). Ja kuidagi rahustav oli hiljem Kadriorus oma uuele välkarist tuttavale seletada, et vaata, see roosa maja. See vana onu kolib sealt nüüd välja ja värske õhk kolib sisse. Me loodame.

päeval magajad

2006-09-22T20:01:00.000+03:00

Mulle on kahtlemata lasteaiast mõningid harjumused külge jäänud. Ei, mitte seda et ma reedel mänguasjapäeva puhul oma barbi kooli kaasa võtaksin, aga lõunauinakuid armastan ma endiselt. Kogu kooli ja ülikooli aja ikka magasin. Ja siis kui Uus-Meremaal tööle pidin hakkama, tundus see idee, et päeval magada ei saa, suhteliselt raske. Kuna varsti selgus, et magamata olla on lausa võimatu, õppisin pead lauale panema ja end mugavalt viieteistkümneks minutiks unele sättima. Minu selja taga istuv boss Chris nimetas neid mu power napideks ja kõik teadsid, et sel ajal segada ei tohi.

Budapest oli suisa jumalik. Vahel said kella kaheks loengud läbi ja sai enne lugema asumist kodus tunikese magada. Kui hiljem aga veel loenguid oli, sai ennast koolis diivanitel mõnusalt kerra kerida.

Ka mu uuel tööl on täitsa okei. Minu nurgas on selline pisike diivan, mida saab edukalt pisikeseks uinakuks kasutada ja sel nädalal lohistasin tööle ka teki, et mõnusam oleks.

Mida ma öelda tahan? Seda, et võimalus päeval magada teeb minust palju sõbralikuma, produktiivsema ja loomingulisema inimese. Tööandjad, sõbrad ja lapsevanemad, laske oma inimestel magada, see teeb neile head.

rahvatarkusi

2006-09-19T23:06:00.000+03:00

Istume viikendil Tartus ema ja vanaemaga köögis.

- Palju pihlakaid on sel aastal. See tähendab, et...alustab folkloristist vanaema.
-Et linnukestel on talvel palju süüa? pakub ema.
-Ei, seda ka, aga hoopis seda, et sel aastal saab palju vanaüdrukuid mehele, lõpetab vanaema lause ja vaatab mulle otsa.

- Mh, no mis sa nüüd mulle otsa vaatad?
-No tead küll, et kaskend kas viimane taks ja kogu see värk, lisab vanaema veel oma folkloorivaramust.

No selle peale kohe polegi midagi öelda, räägime parem nendest linnukestest, kes süüa saavad:D

Kauneim linn on Eestis...

2006-09-15T14:39:00.000+03:00

Ma mäletan igasuguseid erinevaid hetki. Sügislehtede sahisedes läbi pargi Tiigi tänavale loengusse jalutamist, keemia audikas Trummi loenguks vaba istekoha otsimist, kursakaaslastega Kassitoomel kelgutamist, varasel talvehommikul pimedas ja külmas Veski tänava sotsiaalosakonna ukse taga seismist, teisipäeviti vanaema juures päris-toidu söömist, armsat Club Tallinna, kus sõbrad neljapäeviti kokku said. Soome keele tunde, Marju Lauristini, seda kuidas me Eveliniga staar-ettekandeid tegime. Seda, kuidas me Märdi ja Kaisaga viina jõime, kuidas me Ankega alati poolmotiveeritult Aieseci-asju tegime. Kõige rohkem mäletan ma vist esimese aasta kevadet, siis kui Tallinna gäng seal oli ja Trillepi ja Kaera juures täiesti suuepärased olemised toimusid. Aga need mälestused on alles hiljuti tagasi tulnud.

Veel mõni aeg tagasi mäletasin ma ainult seda, kuidas lõputööks seljakotiga raamatuid koju vinnasin, masendunult oma tööd vaatasin ja China Gardeni nuudleid kanaga sisse ajades ja isegi need ei aidanud. Kuidas ma meeletult nutsin ja leidsin, et ma ei lõpetagi kooli. Kuidas ma mingil hallil jaanuaripäeval oma töö kaitsesin ja sellest linnast nii kiiresti kui võimalik jalga lasin. Ja nii kaugele kui võimalik, kohe järgmisel päeval ja sõna otseses mõttes. Igal juhul jäi mulle sellest kõigest tiba vastik maitse suhu.

Ja nüüd, teadvustasin üht-teist endale uuesti kui sloveenidega ringreisi tegime ja Jasmina ütles, et ma näin Tartus palju õnnelikum kui Tallinnas. Tartus on kultuur, meeletult häid ja odavaid söögikohti, endiselt vana hea Club Tallinn ja mõned armsad sõbrad, kes millegipärast ikka seal elavad. Tartu on nüüd nagu muinasjutuline escape. Ma tulen taas. Juba täna.

veel...

2006-09-13T11:27:00.000+03:00

Ma sain just aru, miks mulle veel meeldib Eestis elada. Siis kui pimedaks läheb, tuleb ju PÖFF!

eesti telekas

2006-09-12T22:11:00.000+03:00

Ma ju läksin ära enne kui Eestis reality show-d korralikult käima läksid ja oma välkarieluga ei näinud ma kunagi Baari ja kõiki neid teisi lahedaid asju, mis teil siin olid. Nii äge on nüüd vaadata jaburdusi nagu Kaunitar ja Geenius või lihtsalt Eesti reklaame.

Ja teine mõnus asi, mis tgasi kolisimega kokku käib, on Soome telekas. Sellest tundsin ka puudust. Ma ei oskagi enam soome keelt, tuleb jälle Vapraidd ja inusaid vaatama hakkama, sealt ma ju selle esimesel korral omandasin.

viikendidest

2006-09-11T00:59:00.000+03:00

Mõneti ma kergelt põen, sest mul oli plaanis teha oluliselt ühiskonnakriitilisemaid sissekandeid kohe algusest peale. Teisest küljest ma väga ei põe, sest see erakordne eesti-joovastus tuleks dokumenteerida neiks aegadeks, kus hall argielu üle võtab. Niisiis las hõiskan.

Mul pole aasta otsa onlud selliseid viikende, kus sa kõigepealt teed mõned tunnid tööd ja pisut kooli ja siis on aega minna ja sõita läbi kummaliste, päikesepaisteilste, mereäärsete ja väidetavalt sitaks ohtlike Tallinna linnajagude, nuusutada õhku, kuulata muusikat ja nautida. Ja siis minna lõpetada üks töö ja siis Anke juurde hiina kultuuri ja argentiina veini nautima minna. Saate aru, kogu mu eelmine aasta oli kümnest kümneni lugemine iga viikend (jah, pärast seda tohtis välja minna). Laupäeva hommikul hommikukohvi lürpida, keskpäevatundi kuulata ja laisalt Ekspressi lehekülgi lapata on maailma kõige lahedam. Ja tegelt on lahe ka näiteks rahulikult pesu pesta, tolmu imeda, mööbeldada, shopata ja kokata.

Remark: mitte et kaasaegne antropoloogia poleks lahe, aga vahel on vaja midagi sutsu teistsugust.

uue ja vana elu teemadel

2006-09-08T17:19:00.000+03:00

Meile kõigile, mulle ja mu Budapesti-sõpradele on koju naasmine suhteliselt emotsiooniküllane olnud. Me igatseme tagasi, me igatseme üksteist (mulle tegelt piisaks kui Jasmina Eestisse elama toodaks). Teistel on töö leidmine ka kauem aega võtnud ja tagasi halli argipeäva minek om paljud meist nukraks teinud.

Ma sain aru, et minuga ei ole nii, sest see polnudki naasmine Esetisse, nagu ma seda ette kujutasin, vaid sisenemine mingisse täiesti uude ellu, mida ma varem kogenud ei ole. Ma pole varem ju töötanud Eestis. Ma pole täiskasvanuna Tallinnas elanud. Ma pole kohtunud kõigi nende toredate inimestega, kes on üht-või teistpidi mu kolleegid. Kõik on hirmus põnev. Ja kuigi Aet üritas mule väita, et ma olen tema tarbimisantropoloogia loengut juba Tartus võtnud, pole ka see üldse tõsi. Ja kindlasti pole ma istunud selles loengus umbes koos saja undergadiga ja pisut üleolevalt muianud.

Aet: miks siis antropoloogia tarbimisega alles seitsmekümnendatel tegelema hakkas?
Lapsed:- sest tarbimine pole seotud religiooniga?
- sest tarbimine pole kultuurne?

Vat siin ma tõesti igatsen küll Budapesti taga. Oma täiesti metsikult tarku ja huvitatud kolleege ja meie stimuleerivaid akadeemilisi diskussioone.

Aga kokkuvõtteks, minu igast päevast siin saab tegelikult teha I have never-mängu mitte-seksuaalse variandi. Nii on põnev.

vanustest

2006-09-07T16:57:00.000+03:00

Viimasel ajal olen hästi palju mõelnud vanusest. Nagu sellest, kui vana ma olen ja kui vanad teised on. Ilmselt tegelikult sellest ajast saadik, kuii Budapestis varahommikustel tundidel oma õppejõu Alexi juures istusime ja Alex mulle kinnitas, et tegelikult kolmekümnendad on naise elus kõige parem aeg. Et oled enda jaoks mingid asjad välja mõelnud, tunned end mugavalt oma kehas, oled tasakaalukam ja kindlam. Ja ma täitsa usun teda. Juba kahekümnendad on oluliselt paremad kui tiineka-iga. Selllepärast me ilmselt hakaksime kõik Eeriku peale karjuma kui ta väitis,e tta tahaks eluaeg neliteist olla.

Et mõneti on nagu mõnus. samas natukene naljakas on ka. Sest ma olen ümbritsetud massi kaheksateistaastastega!! See on see naljakas asi ülikoolis käimise ja veel vanas eas bakadele mõeldud loengutesse trügimisega. Ja kui meie itaalia keele tunnis ei õpetatagi numbreid kahekümne ühest ülespoole. Kas te olete kunagi mõelnud sellele, et Audrey Tatou on Amelie's 23? Ma olen alati arvanud,et Amelie on minust vanem.

Samas mu töökaaslane Kristiina, kes on 35 käib ja möliseb,e t ma oeln ikka hirmus noor ja ta sai sellest juba sellepärast aru, et ma käin ja kasutan väljendeid nagu 'hängima', mida tema ei kasutaks.Töökeskkonans olen ma üks väheseid noori beibesid., ropp tegija veel ka seejuures. Et mine võta nüüd kinni kui oluline asi see vanus on ja kas peab pidevalt inimesi sselle järgi hindama. Clint näiteks andis mulle jsut teada, et ta on kohanud the moost amaazing 35-aastast tsikki ja ma loomulikult leidsin, et go for it.

2006-09-03T20:22:00.000+03:00

Ma elan siin.

Taustinfo: tibi on kolm aastat välismaal elanud ja tuleb nüüd tagasi, et sisse seada oma elu eestis. Ta avastab, et see poelgi alati nii lihtne.

Väga vaikselt ja väga salaja on ennast lahti kerinud minu uus elu. Vana elu? Vana elu uues kuues? Täiest ootamatult lihtsalt olen saanud selle, millest unistasin. Töötan ülikoolis, hakkan oma lõbuks edasi õppima, et aju rooste ei läheks. Mul on oma kodu. Ma olen iseseisev. Siiski tundub, et pärast kolme aastat koju naasmine ei lähe alati nii lihtsalt. Mingid asjad on muutunud. Ühiskond on tegelikult hästi muutunud. Sõbrad on muutunud. Mina ise olen. Ja need tükid, mis peaksid sujuvalt jälle kokku sulama, ei lähe nii lihtsalt kokku. Mõned asjad tekitavad lihtsalt üllatust ja võõristust, mõned kuidagi hõõruvad ja üldse ei sobi.

Selle kõige keskel istun ma võimaluste keskel saada selleks, kelleks ma tahan. Erialaselt tunnen, et kõik, mida ma soovin on võimalik, kui vaid piisavalt töötan. Oskan ma aga saada jälle sellkks tavaliseks eestlaseks, kes ei vaata kõike uudistava pilguga ja ei küsi rumalaid küsimusi selle kohta, kuidas üks või teine asi funkab? Ja kas seda ongi vaja? Kas see, et ma analüüsin iseennast ja ümbritsevat minu jaoks uues ja vanas keskkonnas, peaks olema kellegi jaoks solvav?

Ma loodan, et mitte. See on minu elu, mitte mäng. Ma pole piisavalt hull, et oma elust mingi eksperiment teha. Ma olen selle teekonna alguses. Ma ei vaata kedagi kuskilt klaasseina tagant, vaid proovin leida oma kohta selles ühiskonnas. See on minu kodu ka. Ma pole turist, ma pole ainult antropoloog. Ma elan siin.