Ma elan siin.

Taustinfo: tibi on kolm aastat välismaal elanud ja tuleb nüüd tagasi, et sisse seada oma elu eestis. Ta avastab, et see poelgi alati nii lihtne.

Väga vaikselt ja väga salaja on ennast lahti kerinud minu uus elu. Vana elu? Vana elu uues kuues? Täiest ootamatult lihtsalt olen saanud selle, millest unistasin. Töötan ülikoolis, hakkan oma lõbuks edasi õppima, et aju rooste ei läheks. Mul on oma kodu. Ma olen iseseisev. Siiski tundub, et pärast kolme aastat koju naasmine ei lähe alati nii lihtsalt. Mingid asjad on muutunud. Ühiskond on tegelikult hästi muutunud. Sõbrad on muutunud. Mina ise olen. Ja need tükid, mis peaksid sujuvalt jälle kokku sulama, ei lähe nii lihtsalt kokku. Mõned asjad tekitavad lihtsalt üllatust ja võõristust, mõned kuidagi hõõruvad ja üldse ei sobi.

Selle kõige keskel istun ma võimaluste keskel saada selleks, kelleks ma tahan. Erialaselt tunnen, et kõik, mida ma soovin on võimalik, kui vaid piisavalt töötan. Oskan ma aga saada jälle sellkks tavaliseks eestlaseks, kes ei vaata kõike uudistava pilguga ja ei küsi rumalaid küsimusi selle kohta, kuidas üks või teine asi funkab? Ja kas seda ongi vaja? Kas see, et ma analüüsin iseennast ja ümbritsevat minu jaoks uues ja vanas keskkonnas, peaks olema kellegi jaoks solvav?

Ma loodan, et mitte. See on minu elu, mitte mäng. Ma pole piisavalt hull, et oma elust mingi eksperiment teha. Ma olen selle teekonna alguses. Ma ei vaata kedagi kuskilt klaasseina tagant, vaid proovin leida oma kohta selles ühiskonnas. See on minu kodu ka. Ma pole turist, ma pole ainult antropoloog. Ma elan siin.