vanustest

Viimasel ajal olen hästi palju mõelnud vanusest. Nagu sellest, kui vana ma olen ja kui vanad teised on. Ilmselt tegelikult sellest ajast saadik, kuii Budapestis varahommikustel tundidel oma õppejõu Alexi juures istusime ja Alex mulle kinnitas, et tegelikult kolmekümnendad on naise elus kõige parem aeg. Et oled enda jaoks mingid asjad välja mõelnud, tunned end mugavalt oma kehas, oled tasakaalukam ja kindlam. Ja ma täitsa usun teda. Juba kahekümnendad on oluliselt paremad kui tiineka-iga. Selllepärast me ilmselt hakaksime kõik Eeriku peale karjuma kui ta väitis,e tta tahaks eluaeg neliteist olla.

Et mõneti on nagu mõnus. samas natukene naljakas on ka. Sest ma olen ümbritsetud massi kaheksateistaastastega!! See on see naljakas asi ülikoolis käimise ja veel vanas eas bakadele mõeldud loengutesse trügimisega. Ja kui meie itaalia keele tunnis ei õpetatagi numbreid kahekümne ühest ülespoole. Kas te olete kunagi mõelnud sellele, et Audrey Tatou on Amelie's 23? Ma olen alati arvanud,et Amelie on minust vanem.

Samas mu töökaaslane Kristiina, kes on 35 käib ja möliseb,e t ma oeln ikka hirmus noor ja ta sai sellest juba sellepärast aru, et ma käin ja kasutan väljendeid nagu 'hängima', mida tema ei kasutaks.Töökeskkonans olen ma üks väheseid noori beibesid., ropp tegija veel ka seejuures. Et mine võta nüüd kinni kui oluline asi see vanus on ja kas peab pidevalt inimesi sselle järgi hindama. Clint näiteks andis mulle jsut teada, et ta on kohanud the moost amaazing 35-aastast tsikki ja ma loomulikult leidsin, et go for it.