uue ja vana elu teemadel

Meile kõigile, mulle ja mu Budapesti-sõpradele on koju naasmine suhteliselt emotsiooniküllane olnud. Me igatseme tagasi, me igatseme üksteist (mulle tegelt piisaks kui Jasmina Eestisse elama toodaks). Teistel on töö leidmine ka kauem aega võtnud ja tagasi halli argipeäva minek om paljud meist nukraks teinud.

Ma sain aru, et minuga ei ole nii, sest see polnudki naasmine Esetisse, nagu ma seda ette kujutasin, vaid sisenemine mingisse täiesti uude ellu, mida ma varem kogenud ei ole. Ma pole varem ju töötanud Eestis. Ma pole täiskasvanuna Tallinnas elanud. Ma pole kohtunud kõigi nende toredate inimestega, kes on üht-või teistpidi mu kolleegid. Kõik on hirmus põnev. Ja kuigi Aet üritas mule väita, et ma olen tema tarbimisantropoloogia loengut juba Tartus võtnud, pole ka see üldse tõsi. Ja kindlasti pole ma istunud selles loengus umbes koos saja undergadiga ja pisut üleolevalt muianud.

Aet: miks siis antropoloogia tarbimisega alles seitsmekümnendatel tegelema hakkas?
Lapsed:- sest tarbimine pole seotud religiooniga?
- sest tarbimine pole kultuurne?

Vat siin ma tõesti igatsen küll Budapesti taga. Oma täiesti metsikult tarku ja huvitatud kolleege ja meie stimuleerivaid akadeemilisi diskussioone.

Aga kokkuvõtteks, minu igast päevast siin saab tegelikult teha I have never-mängu mitte-seksuaalse variandi. Nii on põnev.