viikendidest

Mõneti ma kergelt põen, sest mul oli plaanis teha oluliselt ühiskonnakriitilisemaid sissekandeid kohe algusest peale. Teisest küljest ma väga ei põe, sest see erakordne eesti-joovastus tuleks dokumenteerida neiks aegadeks, kus hall argielu üle võtab. Niisiis las hõiskan.

Mul pole aasta otsa onlud selliseid viikende, kus sa kõigepealt teed mõned tunnid tööd ja pisut kooli ja siis on aega minna ja sõita läbi kummaliste, päikesepaisteilste, mereäärsete ja väidetavalt sitaks ohtlike Tallinna linnajagude, nuusutada õhku, kuulata muusikat ja nautida. Ja siis minna lõpetada üks töö ja siis Anke juurde hiina kultuuri ja argentiina veini nautima minna. Saate aru, kogu mu eelmine aasta oli kümnest kümneni lugemine iga viikend (jah, pärast seda tohtis välja minna). Laupäeva hommikul hommikukohvi lürpida, keskpäevatundi kuulata ja laisalt Ekspressi lehekülgi lapata on maailma kõige lahedam. Ja tegelt on lahe ka näiteks rahulikult pesu pesta, tolmu imeda, mööbeldada, shopata ja kokata.

Remark: mitte et kaasaegne antropoloogia poleks lahe, aga vahel on vaja midagi sutsu teistsugust.