Lugusid loomadest: suverott ja siga

Tahaksin täna rääkida kahest loomast. Kõigepealt suverotist. Suverott on on kasukas, mille mulle pärandas Liina. Liinale pärandas selle mingisugune välismaa õppejõud, kes sügaval nõuka ajal ülikoolis õpetas ja tagasi minnes oma talvevarustust kaasa võtta ei tahtnud. Meie perekond on suveroti eest hoolitsenud juba aastaid ja ma olin väga õnnelik kui ma ta lõpuks enale sain ja sea pehmet punakaspruuni karvaga elukat ise võisin kanda. Kahjuks pole suverotiga käimine siiski nii lihtne kui tundub. Nimelt on suverott tehtud päris karusnahast ja väga palju inimesi hakkab kohe karjuma, kui näeb mind pehme punakaspruuni loomaga uhkelt patseerimas. Kuulge sõbrad: ma pole ise endale iialgi ühtegi karuslooma ostnud. Kuid kas on tõepoolest nii hirmus patutegu vaadata, et välismaa õppejõu poolt aastate eest siia jäetud loom saaks hellust, hoolitsust, seltskondliku ja glamuurse vanaduspõlve ning ei jääks lihtsalt kappi nutma? Neid väikesi rotikesi see enam küll ellu ei ärataks..

Teine lugu on seast. Mõnda aega leidsin ma, et on ilgelt värskenav omada boifrendi, kes sööb ka muud kui liha ja kartulit. Kuna aga Londonis on kõik nõmedalt kallis, leidsin ma, et see kord võtan ma sinna toidu kaasa, et siis koos kokata. Kui supermarketi vaakumpakendites müüaske ainult siga, siga ja siga, millega ma siis oma juudipoissi toidan? Ma ei teagi, kas ma olen kurjem valiku puudumise üle või selle üle, et ilusad bordoo, eksootilises, tai, punase veini, punase, pipra, sidruni, argentiina jne marinaadeis kaunid seatükid kellegi täiesti külmaks jätavad.