apdeit

Tundub, et mul tuleb see võõratest maadest kirjutamine siiski oluliselt paremini välja kui omadest. Uudistavast ja imestatvast pilgust sai imekiiresti jälle tavaeestlase pilk ning reflektsioon toimus samal tasandil kui teistelgi noortel ja tolerantsetel eestlastel.

Järelikult tulebki jälle minna võõrale maale, et oleks kummalisi kombeid, mille üle imestada, mida mõistma õppida ning varjatud käitumismudeleid, mida siis vaikselt imiteerima hakata. Kas pole mitte põnevamat ja naljakamat oleviust kui inglane! Ma hakkasin juba teises klasis inglise keelt õppima ning lõpmatud tekstid Inglismaast, Londonist, Briti kolooniatest, BBC-st ning inglise pühadest olid üksteist aastat minu elu lahutamatu osa. Ning keskkooli esimeses inglise keele tunnis pidime me püsti tõusma ning tegema Lady Di jaoks leinaseisaku.

Samas pole ma kunagi Inglismaal elanud ning minu sagedased visiidid kahe viimase aasta jooksul on kinnitanud, et kõik pole seal päris niimoodi nagu raudvara, õpikud Step 1-9, mulle õpetanud on. Minu vaatlused ning seltskondlikud läbikäimised inglastega on kinnitanud, et ka kõik, mida Briti antropoloog Kate Fox oma teoses "Watching the English" seletab, ei vasta tingimata tõele ning esineb variatsioone. Samas on mul juba olemas teatud sotsiaalne kirjaoskus olemas, sest üldiselt teevad inglased kõike samamoodi kui uusmeremaalased. Ainult jõulud on neil talvel, mitte suvel. Kuna London on aga kiivisid paksult täis, siiis mine võta kinni, kes kultuuri kelle pealt maha kopis.

Üldiselt oli see kõik aga hoiatuseks, et varsti ma jälle udustun. Aga ma olen veel 11. septembrini siin, nii et kõik need sõbrad, kes minust rohkem teadsid veel siis kui ma blogisin ja üsna vähe viimase kahe aasta jooksul, kui ma muide Eestis elasin, kuid ei bloginud, võivad veel minuga lahkeste erinevate joovastavate jookide üheskoos tarbimise osas ühendust võtta. Samuti oli see hoiatus, et te äkki varsti jällegi kuulete minu seiklustest saare peal sellesama blogi vahendusel.