kontinendil jálle

Olen nüüd móneks ajaks Budapestis ning eriti kuri selle üle, et Kesk-Euroopa ming kümnekraadise ilmaga vastu vótab. Londonis ootb ming nüüd aga uus kodu. Saime Davidi asjad laupáeval kenasti pakitud, ja pühapáeval oma uude korterisse. Meie esimene rekatsioon korterit náhes oli, et on tarvis kohe koristama hakata, eelmine üürnik oli ikka mőnusa plöga ja tolmu sinna játnud. Kuna korteris tolmuimejat ei olnud, pidime kohe ühte ostma minema. Selleks láksime Lewishami, linnaossa meie láhedal, kus on suur kaubanduskeskus. Kaubanduskeskuses on mingi naljakas kataloogipood, kus tolmuimeja ostmine káib járgmiselt. Laudadel on kataloogid. Sealt saad endale válja valida sobiva kraami. Toksides toote koodi mingisse imemasinasse, náed, kas see on parajasti laos olemas. Siis láhed teise imemasina juurde, kus toote eest maksad ja siis ootad, kuni leti juures olevale ekraanile tuleb sinu járjekorranumber ning inimene tellitud nodiga. Áármiselt peen.

Párast tunde koristamist ja lahti pakkimist tundus, et oleme endale páris ódusa pesa tekitanud. No ja siis ma tunlingi Budapesti ja játsin Davidi meie uue korteri járgi vaatama. Mitte et ta sellise kooselu alguse üle vága ónnelik oleks, aga küll ta toibub.

Minul on siin igatahes olnud lóbus konverents, kursakaaslastega hángimised ja nüüd láhen mingisse kohta nimega Vac, et vaadata üle Gergö ja Viki vársked ja vanad lapsed.