Kauneim linn on Eestis...

Ma mäletan igasuguseid erinevaid hetki. Sügislehtede sahisedes läbi pargi Tiigi tänavale loengusse jalutamist, keemia audikas Trummi loenguks vaba istekoha otsimist, kursakaaslastega Kassitoomel kelgutamist, varasel talvehommikul pimedas ja külmas Veski tänava sotsiaalosakonna ukse taga seismist, teisipäeviti vanaema juures päris-toidu söömist, armsat Club Tallinna, kus sõbrad neljapäeviti kokku said. Soome keele tunde, Marju Lauristini, seda kuidas me Eveliniga staar-ettekandeid tegime. Seda, kuidas me Märdi ja Kaisaga viina jõime, kuidas me Ankega alati poolmotiveeritult Aieseci-asju tegime. Kõige rohkem mäletan ma vist esimese aasta kevadet, siis kui Tallinna gäng seal oli ja Trillepi ja Kaera juures täiesti suuepärased olemised toimusid. Aga need mälestused on alles hiljuti tagasi tulnud.

Veel mõni aeg tagasi mäletasin ma ainult seda, kuidas lõputööks seljakotiga raamatuid koju vinnasin, masendunult oma tööd vaatasin ja China Gardeni nuudleid kanaga sisse ajades ja isegi need ei aidanud. Kuidas ma meeletult nutsin ja leidsin, et ma ei lõpetagi kooli. Kuidas ma mingil hallil jaanuaripäeval oma töö kaitsesin ja sellest linnast nii kiiresti kui võimalik jalga lasin. Ja nii kaugele kui võimalik, kohe järgmisel päeval ja sõna otseses mõttes. Igal juhul jäi mulle sellest kõigest tiba vastik maitse suhu.

Ja nüüd, teadvustasin üht-teist endale uuesti kui sloveenidega ringreisi tegime ja Jasmina ütles, et ma näin Tartus palju õnnelikum kui Tallinnas. Tartus on kultuur, meeletult häid ja odavaid söögikohti, endiselt vana hea Club Tallinn ja mõned armsad sõbrad, kes millegipärast ikka seal elavad. Tartu on nüüd nagu muinasjutuline escape. Ma tulen taas. Juba täna.