siuhke nädal

Reede õhtul kell pool kaheksa istun ma väga rahulikult kodus, pole nagu plaani kuskile minna. Sest nädal on jumala tihe olnud. Esmaspäeval tegin muidugi statistikat, avastasin, et UCL-i raamatukogus on jumala mõnus magada, käisin kuulamas ühte antropoloogiaguru ning eksisin peaaegu ära. Minu kaardilugemisoskused on äärmiselt viletsad, nii et üldiselt eelistan liigelda metrooga. Siis sain kokku Tomislaviga, kes on mu CEU-aegne kolleeg ning teeb nüüd LSE-s oma teist magistrit. Tomi oli äärmiselt rahul oma kursuse ja kõigi hirmus teraste ja huvitavate inimestega seal ning luas armulikult, et kui mul praeguse boifrendiga peaks kehvasti minema, hangib ta mulle kohe oma kursakaaslaste seast uue.

Teisipäeval käisime siis teatris ja kolmapäeval saab odavalt kinos käia nii et pärast kallist ja igavat Jaapani toitu (millegipärast Pepsi arvab, et inimesed ei peaks kogu aeg karrit sööma. Mina arvan, et peaksid küll) vaatasime filmi "How to lose friends and alienate people", mis oli täiesti pandav meelelahutus.

Eile ilmus Londonisse veel üks kuju minu eelmisest elust - Khachik Armeeniast, kellega koos Krgstanis seminaril osaleme. Ta kutsus mind mingile armeenia raamatu esitlusele Armeenia majas, kuhu pärast oma vene keele tund täpselt esitluse lõpuks jõudsin. Muidugi oli Khachik endale selleks ajaks juba leidnud hunniku Londoni-Armeenia sõpru ning kui mõtlesime, kuhu drinke tegema minna, kutsus üks Armeenia meesterahvas meid enda juurde. Niisiis läksime mina, üks armeenia chikk, Khachik ja kutt nimega Armen oma lahke võõrustaja juurde, kellel oli tore poeg, ilus venelannast girlfriend ja palju süüa ja juua. Armeenlased on väga sõbralikud külalislahked ja uskumatud naljahambad, arvan ma.

Nu vott. Ma nüüd loen edasi. Kui Pepsi üles ärkab, meelitan ta võibolla kohalikku kõrtsi või rebaseid piiluma, meil oma maja taga karjuvate rebaste pesa, kisavad teised öökullidega võidu.