eestist ja nimedest

no tõepoolest, andke mulle kohe uus nimi... või neile inimestele uued kõrvad ja ajud. Teate, Uus-Meremaal ja Ungaris oli minu nimega ikka palju kergem. NZ-s kirjutada ei osanud seda keegi, mis tähendab, et kui neil selleks vajadus tekkis, siis ma spellisin seda neile ja nad said selle kõik ilusti paberile. Kõik jobud, kes minu kui iiva või eiva poole pöördusid, said kiire trenni ja õppisid ära, kuidas õigesti hääldada (sellega läks muidugi lõpupoole rasekmaks, kuna ma enam ise päris täpselt ei mäletanud, kudas mu nime eestis hääldatakse ja nii clinti kui ja töökaaslastega tekkisid lausa mõned vaidlused), ja inimesed, kellega suhtlus ühekordne oli, no suva nendest.

Ungaris teadis kooli meilisüsteem duubel-e sisse löömisel kohe minu nime ette visata nii et jälle polnud probleemi. Vaid korra sai minust Eva Keskuleva, üldiselt aga selliseid vahejuhtumeid ette ei tulnud. Hääldamisega polnud tublidel idaeurooplastel kah mingeid probleeme, nende aju ei tekita vägivaldselt ühtegi iivat. Jah, oli üks kamp inimesi, kes mind Jasminast inspireerituna EEEeeeeeeeeeeeeeeeevaks Eeeeeeeeeeeestist kutsus, aga see oli rohkem selline sweet ja sõbralik tögamine.

Ja nüüd siin bloody Eestis teevad nad iga päev mulle toorest vägivalda: valdavalt muudavad mu Eva Keskkülaks. Mul on jumala siiber, et ma pean igakord seletama, et Eeva kahe e-ga, Kesküla ühe k-ga. Sihukest toorust tehti mulle ainult Soomes, kus tüübid oma vokaaliharooniat kõige olulisemaks peavad ja minust KESKÜLÄ tegid.