jäine ökk

Juulis Ljubljanas ühes kohvikus istudes tegin ma listi asjadest, mille pärast ma tagasi Eestisse tahan tulla. Üks asi neist oli soome telekas ja film.

***

Nüüd kerime aega ehtfilmilikult kuumast kesksuvisest Ljubljanast pimedasse ja vihmasesse sügisõhtusesse Tallinnasse, täpsemalt lokaali nimega St Patrick's, kus istuvad kaks täiesti endast väljas tsikki, kes maha rahunemiseks endale meeleheitlikult õlut sisse kallavad. Ma ei käi õudusfilme vaatamas, kuna mulle ei meeldi oma organismi vabatahtlikult stressi viia ja ebameeldivate emotsioonide kogumise eest raha maksta. Kõik muud sorti filmid on valdavalt okeid.

Aga see Jäine linn oli nii kohutavalt hirmus, masendav ja oma lootusetuses ängistav, et me ei suutnud seda Ankega lõpuni vaadata vaid põgenesime. Hiljem diskuteerides leidsime, et vindi täielikuks üle keeramiseks oleks see mees veel jooma ka pidanud hakkama. Tuli välja, et ta hakkaski kui me lahkusime. Ma tean, et soome filmid käivadki jube masendavad, aga mulle ei mahu pähe, kuidas see mees ikkagi nii hirmus vaene oli kui ta tööl käis. Soome heaoluriigi kuvand ja lämmatav väljapääsmatus, mida selles filmis esitati, lähevad minu jaoks lahendamatusse vastuollu. Leidsime, et viimane nii lootusetu film, mida me nägime, oli Dancer in the dark, aga too oli oma värvide, rütmi, kõige poolest ikakgi rõõmsam kui see soome sotsiaalporno.

Ja lõpuks, kui olin kindlaks teinud, et see ongi seesama Louhimies, les on teinud Levottomat ja Kuutamolla, ei saanud ma üldse millestki aru. Levottomat on üks mu lemmikfilme, ons siis mehel vaja nii masendavaks keerata. Ja mis saab soomaste isegi kõrgest suitsiiditasemest kui neid sellised filme vaatama sunnitakse?

Keegi, kes lõpuni jaksas olla, mis pärast seda sai kui naaber oli merisea vastu ust puruks peksnud?