2008
Niikaua, kui mäletan, on minu ajaarvamine alati kooliaastate järgi käinud ning uus aasta on alanud sügisel. Isegi tol korral, kui ma jaanuaris kooli lõpetasin ja Uus-Meremaale läksin, algas seal koos minu uue eluga varsti ka sügis. Seetõttu on aastalõpukokkuvõtted sellised tinglikud asjad. Siiski katusn ma midagi kirja panna. Esiteks sellepärast, et ma pole hirmus ammu kirjutanud ja olen selle pärast juba sõpradelt vastu päid ja jalgu saanud ning teiseks sellepärast, et ma ju suve lõpus mingit kokkuvõtet ei teinud, kuigi üks periood ilmselgelt lõppes.
See kaks viimast aastat Tallinnas oli naljakas aeg. Polnud ma ju pikemalt Eestis elanud pärast seda kui kõik teised Tartuga lõpetasid ja Tallinna tööle kolisid. Seetõttu võttis mul natuke aega, et aru saada, kuidas toimivad minu sõbrad, kes on ootamatult täiskasvanuteks hakanud, kuidas toimib tööelu ning elamine suburbias. Samas asendasid vana Tartu elu mingid muud asjad, haridustöö kõrvalt antropoloogiaga tegelemine, viikenditi vanematega veini joomine, antrolaste õpetamine. Tegelikult jäid aga mõned vanad ja toredad asjad ka, nagu Trillepi juures kokkamine või tibidega linnas kohtumine. Ma arvan, et järk-järgult kujunes neil kahel aastal välja minu antropoloogia-ja akadeemikuidentiteet, ja mingid kindlad prioriteedid elus.
Peale ilusate Euroopa linnade reisisin ma Krimmi, Gruusiasse ja Kõrgõstani, kus tänu teistsugusele keskkonnale ja uutele sõpradele avardus kindlasti mu maailmapilt. Ja siis muidugi oli see kaks aastat täis tolgendamist Tallinna ja Londoni vahel, täis hirmus mõnusaid väikesi puhkusi ja seiklusi ning kohati ka hirmus hirmsat tülitsemist ja leppimist. Igatahes viis see kõik selleni, et 2008. aasta sügiseks olin ma kindel, et ma olen valmis saama antropoloogiks ja Pepsiga kokku kolima.
Ja 2008. aasta detsembri lõpus tundub, et olla antropoloogiadoktorant ja elada Pepsiga Londonis on praegu üks igavesti õige ja mõnus asi.
Uueks aastaks püstitaksin ma järgmised eesmärgid
- muuta oma töövõtteid efektiivsemaks
- kolada rohkem Londoni antro-ja muudel kultuuriüritustel
- hoida ja hinnata igasuguseid lähedasi suhteid.
Hääd uut!
See kaks viimast aastat Tallinnas oli naljakas aeg. Polnud ma ju pikemalt Eestis elanud pärast seda kui kõik teised Tartuga lõpetasid ja Tallinna tööle kolisid. Seetõttu võttis mul natuke aega, et aru saada, kuidas toimivad minu sõbrad, kes on ootamatult täiskasvanuteks hakanud, kuidas toimib tööelu ning elamine suburbias. Samas asendasid vana Tartu elu mingid muud asjad, haridustöö kõrvalt antropoloogiaga tegelemine, viikenditi vanematega veini joomine, antrolaste õpetamine. Tegelikult jäid aga mõned vanad ja toredad asjad ka, nagu Trillepi juures kokkamine või tibidega linnas kohtumine. Ma arvan, et järk-järgult kujunes neil kahel aastal välja minu antropoloogia-ja akadeemikuidentiteet, ja mingid kindlad prioriteedid elus.
Peale ilusate Euroopa linnade reisisin ma Krimmi, Gruusiasse ja Kõrgõstani, kus tänu teistsugusele keskkonnale ja uutele sõpradele avardus kindlasti mu maailmapilt. Ja siis muidugi oli see kaks aastat täis tolgendamist Tallinna ja Londoni vahel, täis hirmus mõnusaid väikesi puhkusi ja seiklusi ning kohati ka hirmus hirmsat tülitsemist ja leppimist. Igatahes viis see kõik selleni, et 2008. aasta sügiseks olin ma kindel, et ma olen valmis saama antropoloogiks ja Pepsiga kokku kolima.
Ja 2008. aasta detsembri lõpus tundub, et olla antropoloogiadoktorant ja elada Pepsiga Londonis on praegu üks igavesti õige ja mõnus asi.
Uueks aastaks püstitaksin ma järgmised eesmärgid
- muuta oma töövõtteid efektiivsemaks
- kolada rohkem Londoni antro-ja muudel kultuuriüritustel
- hoida ja hinnata igasuguseid lähedasi suhteid.
Hääd uut!
posted by eeva at 2:42 pm
0 Comments:
Post a Comment
<< Home