nostalgia
Nendel valgemaks minevatel kevadöödel meenub mulle aina rohkem maikuu eelmisel aastal. See, kui ma meeleheitlikult oma lõputööd kirjutasin. Eriti meenuvad mulle väikesed kehalised asjad. See kohtuav jook, kuhu käis lahustuv multivitamiinitablett ja poolteist energiajoogitabletti Bang, mis fantapudelisse koolis üleval püsimise joogiks kokku segati. Hommikused võileivad, mis olid alati samad: mõnus segujahust leib, mis oli seest pehme ja mille krõbe koorik oli kaetud päevalille-ja linaseemnetega, mille peale käis sulatatud juust nimega Milli, imeõhukesed salaamilõigud ja värske kurk. Maitse, mida on võimatu siin reprodutseerida. Milline hunnik puru selle leiva lõikamisest lauale jäi. Ja kui ideaalne sai miski olla isegi ilma krevetimerevaiguta riigis.
See tunne, kui ma kõrgetel konstel ja raske raamatu-ja läpakaseljakott seljas kooli kõndisin. Või hoopis poolel teel Goethe Instituudi välikohvikusse maha istusin, natuke tööd kirjutasin ja ühe latte jõin. Muusika, mida ma kuulasin. Sinna läks ohjeldamatu hunnik Fiona Apple'it.
See päev, kus me istusime Jasminaga jõekaldal ja jõime suve esimesed õlled. ja kuidas liiv kingade sisse läks kui ma sellesama jõe kaldal Amariga jalutasin. Ja kuidas hakkas vihma sadama kui me Jasminaga ühel ööl jällegi sellesama jõe kaldal ühel paadisillal roosat veini jõime ja andunult _actor network theory_ üle arutasime. Kui me võtsime Nadeschaga Nady juurest salatit kaasa ja sõime seda parlamendi juures pargis. Ja kuidas me siis läksime Jasminaga solaariumisse ja jobul ungarlasel enanst ära põletada lasime. Kuidas me järgnevatel päevadel raamatukogus üksteisele oma punaseid ja sügelevaid kehaosi näitasime ja kuidas naaber Vlad pidi käima mulle Pantehnoli peale määrimas.
Kuidas ma õhtuti võtsim oma läptopi, läksin tänava lõppu Podkulci kõrtsi õuele ning ühe Dreheri saatel poolteist tundi, oma patarei jagu äärmiselt intensiivselt kirjutasin. Kuidas vaatamata headele kavatsustele lõppes siiski nii mõnigi õhtu Szimplas jalkat vaadates, vahel ka Jonile euroopa jalgpalli pointi seletades. Kuidas me Jasmina, Zoltani ja Beniga ükskord beherovkasid jõime.
Ma arvan, et see on hea. Et meelde jäävad aistingud ja maitsed ja head mälestused ning kirjutamise vaev on hääbunud kuskile tagaplaanile. Kuigi ma ei unusta ka kunagi seda traagilist ööd, kui ma meeletult nutsin, sest konstruktivistlik teooria tegi mu informantidele liiga. Ma mäletan ka seda kurbust ning Egri Bikaveri unerohuna. Et järgmisel hommikul jälle Bangi ja vitamiiniga üles ärgata.
Ma nii ootan, et jälle oma linna saaksin.
See tunne, kui ma kõrgetel konstel ja raske raamatu-ja läpakaseljakott seljas kooli kõndisin. Või hoopis poolel teel Goethe Instituudi välikohvikusse maha istusin, natuke tööd kirjutasin ja ühe latte jõin. Muusika, mida ma kuulasin. Sinna läks ohjeldamatu hunnik Fiona Apple'it.
See päev, kus me istusime Jasminaga jõekaldal ja jõime suve esimesed õlled. ja kuidas liiv kingade sisse läks kui ma sellesama jõe kaldal Amariga jalutasin. Ja kuidas hakkas vihma sadama kui me Jasminaga ühel ööl jällegi sellesama jõe kaldal ühel paadisillal roosat veini jõime ja andunult _actor network theory_ üle arutasime. Kui me võtsime Nadeschaga Nady juurest salatit kaasa ja sõime seda parlamendi juures pargis. Ja kuidas me siis läksime Jasminaga solaariumisse ja jobul ungarlasel enanst ära põletada lasime. Kuidas me järgnevatel päevadel raamatukogus üksteisele oma punaseid ja sügelevaid kehaosi näitasime ja kuidas naaber Vlad pidi käima mulle Pantehnoli peale määrimas.
Kuidas ma õhtuti võtsim oma läptopi, läksin tänava lõppu Podkulci kõrtsi õuele ning ühe Dreheri saatel poolteist tundi, oma patarei jagu äärmiselt intensiivselt kirjutasin. Kuidas vaatamata headele kavatsustele lõppes siiski nii mõnigi õhtu Szimplas jalkat vaadates, vahel ka Jonile euroopa jalgpalli pointi seletades. Kuidas me Jasmina, Zoltani ja Beniga ükskord beherovkasid jõime.
Ma arvan, et see on hea. Et meelde jäävad aistingud ja maitsed ja head mälestused ning kirjutamise vaev on hääbunud kuskile tagaplaanile. Kuigi ma ei unusta ka kunagi seda traagilist ööd, kui ma meeletult nutsin, sest konstruktivistlik teooria tegi mu informantidele liiga. Ma mäletan ka seda kurbust ning Egri Bikaveri unerohuna. Et järgmisel hommikul jälle Bangi ja vitamiiniga üles ärgata.
Ma nii ootan, et jälle oma linna saaksin.
posted by eeva at 10:06 pm
3 comments
