viikli shopping

Üks väga-väga suur põhjus, miks ma tagasi Eestisse kolisin, oli kreveti merevaik. Ja kui tore oli tulla ja avastada ka lõhe-kreveti merevaik light. Ja kui ma lähen oma mõnusal hilisel õhtutunnil oma nädala shoppamist tegema ja avastan, et Haabersti Rimis kajavad merevaigu riiulid õõnsalt ja tühjalt vastu, siis haarab mind hirmus kurbus (tänaõhtust meeleolu edasi arendades võiks siis samahästi Bp-sse tagasi kolida eksole). Munalikööri panna cottat oli ainult üks järel. Täna sai vähemalt piima mitte nii nagu eelmisel korral kui hilisõtul shoppasin. Fruktidest ma parem ei räägigi, seda olen juba liiga palju kirjunud.

Ainus, mis mind üldse käimas hoiab, on see, et enne sai tsikkidega terve purgitäis oliiviõli hakkama pandud. Selles uues hispaania kohas Kosmose juures.

ja see teine emergency

Vahel tahaksin ma oma igatsust toita ja võimendada. Ma tahaksin lugeda või kuulata või vaadata midagi niisugust, mis mind neil rasketel hetkedel veel rohkem tundma paneks, kuidas tunnen puudust, kuidas valutan. Aga mitte keegi pole midagi niisugust loonud, millega samastuda.

Mitte keegi ei tea, miks ja kuidas see haiget teeb, kuidas armastasin ja vihkasin samal ajal. Ja ma ise ei loonud, sest mul oli elamisega liiga palju tegemist. Kes kirjutab, maalib ja mängib üles minu Budapesti?

party folder emergency

Mulle meeldib pidude juures kõige rohkem üks asi: nendeks ettevalmistumine. Toppida erinevaid riideid selga, lokitada või sirgendada juukseid, meiki teha. Samal ajal punast veini juua, natuke tantsida ja tunda, et võib-olla see tulebki maailma kõige ägedam pidu, kus ma kunagi käinud olen. Viimasel ajal on minu rituaal aga hakanud viletsamaks muutuma.

Need, kes mul Budapestis külas käisid või on mõnel muul kahtlasel festiivsel okasioonil mind külastanud, teavad misasi on party folder. See on minu enne-pidu-kuulamise muusika kaust. Enamasti leidub seal ohjeldamatult mõnusat sodi, mida paljud, kes kuulutavad enesel hea maitse olevat, oma arvutisse küll ei laseks. Sugarbabes, Black Eyed Peas, Rahutu Tuhkatriinu, La Camisa Negra ja Paris Hilton. Ühesõnaga, niisugune nodi, mis sind klubis suure tõenäosusega nagunii tabab ja millega seoses sul eelmisest klubiskäigust head või segased mälestused on.

Mingu praegune elustiil ja selle harrastamiseks valitud linn tähendab aga, et klubisse ma enam eriti ei jõua. Samas, muudele pidudele ikka, nii et party folderit on vaja. Aga ma olen nii hirmus tüdinenud oma praegusest valikust ja ma ei oska enam ise sinna midagi panna, sest ma ei tea, mis on pop või hea. Siis minu meeleheitlik appikarje ja samas eksklusiivse auhinnaga võistlus: pakkuge mu party folderisse häid peolaule. Auhinnana viin parima laulu pakkuja ühele metsikule peole, ükskõik kas tal on aega või ei.

kuidas see nüüd juhtus?

eeva says:
a mai saa teiega lõunale tulla, sest mul on siis müüdid ja kosmos
***
eeva says:
no a paneme ühe õhtu kinni
eeva says:
muidu ei saagi jälle kokku
trlp /päris sügis says:
täna kontsert, homme grupitöö ja kontsert, kolmapäev?
eeva says:
pärast kaheksat
eeva says:
enne seda on indiaanlased
trlp /päris sügis says:
no a ma arvan et see on sweet
eeva says:
njah
eeva says:
tegelt muidugi ei ole
trlp /päris sügis says:
miks?
eeva says:
mul on neljaba hommikul kella kaheksaks veel 350 kehekülge läbi lugeda
trlp /päris sügis says:
aaa
trlp /päris sügis says:
okei
eeva says:
et realistlikult peaksin ma seda tegema
trlp /päris sügis says:
aga siis äkki ei lepi kokku praegu?
***
a kle kas me homme ei saa lõunale minna?
eeva says:
me ei ole ikka ropult ammu näinud
trlp /päris sügis says:
mina saan juba 4,6 tunni pärast anneliga lõunale...asi seegi
trlp /päris sügis says:
ei ole jah
trlp /päris sügis says:
homme ikka saab
eeva says:
mulle homme sobiks, sest mul pole loenguid
eeva says:
ja siis õhtu ma saan ikka lugemisel pühendada
***

trlp /päris sügis says:
ma tahaks rohkem külla tulla ja värki, aga ajaga on vist tõesti kitas
trlp /päris sügis says:
tahaks tehe sushit
trlp /päris sügis says:
ja juua valge veini
trlp /päris sügis says:
ja loobiseeda
trlp /päris sügis says:
nõuan Vaba Aega!
eeva says:
no aga järsku viikendil saaks teha?
eeva says:
ms küll olen juba mitu nädalat tartusse minemas, aga nagunii sinna ei jõua
trlp /kaotatud: Vaba Aeg says:
reede laupäev kool
eeva says:
lauba õhta?
trlp /kaotatud: Vaba Aeg says:
let's see

tegelt juhtus reede öösel veel asju

Minu noorte,vägivaldsete ja staazhikatest EHIkatest sõprade kaasabil ristiti mind jälle reabseks.

welcome to the ghetto

Paaril viimasel päeval kostavad ülaltkorruselt eriti imelikud hääled. Enamasti on tegemist meeshäälega, kes teeb kas mmmh või muaaah. Aga mitte niimoodi ekstaatiliselt, vaid pigem monotoonselt. Vahepeal kostab ka artikuleeritud kõnet. Ja kui ma eile poole ühe ajal magama läksin, ei olnud nad veel vait jäänud. Hommikul kell kaheksa ärgates täna, ikka lamisesid.

Mis seal toimub? Minu esimene hüpotees, et kepivad, sai varsti ümber lükatud, sest nii pikalt ei jaksaks keegi. Pealegi ei kõla see üldse kirgliselt. Siis mõtlesin, et äkki seal on mingi inimene, kellel on hirmus valus ja kuna olin just vaadanud filmi Beautiful people, mõtlesin, et äkki tal on just jalg ilma narkoosita amputeeritud ja tal on kole valus. Siis sain aru, et meil ei ole siin Õismäel tegemist 93. aasta Bosniaga ja see pole eriti tõenäoline. Siis mõtlesin, et äkki on tegemist mõne vaimse või kõnepuudega tüübiga, kes ennast niimoodi väljendab. Või siis siiski vägivalla-stsenaariumideni naastes, äkki tal on lihtsalt suu kinni seotud ja ta üritab abi kutsuda. Kas on tegemist maffia või perevägivallaga? Täna hommikul oli maja ees kolm närvilist meest, kellest üks kõndis rahutult edasi-tagasi, teine pahvis suitsu ja kolmas üritas mobiiltelefonitsi kedagi kätte saada. Ma olen kindel, et neid on seal üleval mitu ja ma ei julge vaatama ka minna.

Kristin ja Liina käisid külas ja sel ajal olid tüübid vait, aga kohe kui nad ära läksid, hakkas müügimine ja trampimine jälle pihta. Nüüd nad kindlasti arvavad, et tegu oli häältega minu peas. Mida teha häirivate ja potentsiaalselt kriinaalsete naabritega? Palun aidake!!!

Oot, veel üks hüpotees. Äkki nad on lihtsalt jõmmid? Äkki jõmmid teevadki selliseid hääli?

helista mulle

56497222. Mina sulle ei helista, sest ma ei tea su numbrit. Ainsad numbrid, mid ma tean, on oma ema, Raimo ja vanavanemate omad sest nendel olid need enne seda kui mobiiltelefon mu mäletamisvõime kaotas.

kommunikatsioonivahenditeta: tallinna ülikool sakib

Aasta algusest olen ma mõnitanud EHI pikema staazhiga üliõpilasi, et nad on üks hirmus elitaarne kamp, kes 'peda' omi endast halvemaks ja rumalamaks peavad. Mina arvasin, et EHIkatega on tore küll, aga ikka ägedam ju kui polümeeri veel rahvast tuleb, need 'peda' rebased, keda teises kohas ristiti ja kes meiega hiljem ühinema pidid.

Njah. Kui see hirmus kari kohale tuli, varastati peol massiliselt telefone. Seal hulgas ka minu oma. Mis ma ikka ütlen? Tallinna ülikool sakib ja selline asi on kohutavalt nõme.

PS: Nagu eelnevast mõistate, siis mind telfonitsi hetkel õue mängima kutsuda ei õnnestu. Kui uue vahendi ja numbri leian, annan teada.

eestist ja nimedest

no tõepoolest, andke mulle kohe uus nimi... või neile inimestele uued kõrvad ja ajud. Teate, Uus-Meremaal ja Ungaris oli minu nimega ikka palju kergem. NZ-s kirjutada ei osanud seda keegi, mis tähendab, et kui neil selleks vajadus tekkis, siis ma spellisin seda neile ja nad said selle kõik ilusti paberile. Kõik jobud, kes minu kui iiva või eiva poole pöördusid, said kiire trenni ja õppisid ära, kuidas õigesti hääldada (sellega läks muidugi lõpupoole rasekmaks, kuna ma enam ise päris täpselt ei mäletanud, kudas mu nime eestis hääldatakse ja nii clinti kui ja töökaaslastega tekkisid lausa mõned vaidlused), ja inimesed, kellega suhtlus ühekordne oli, no suva nendest.

Ungaris teadis kooli meilisüsteem duubel-e sisse löömisel kohe minu nime ette visata nii et jälle polnud probleemi. Vaid korra sai minust Eva Keskuleva, üldiselt aga selliseid vahejuhtumeid ette ei tulnud. Hääldamisega polnud tublidel idaeurooplastel kah mingeid probleeme, nende aju ei tekita vägivaldselt ühtegi iivat. Jah, oli üks kamp inimesi, kes mind Jasminast inspireerituna EEEeeeeeeeeeeeeeeeevaks Eeeeeeeeeeeestist kutsus, aga see oli rohkem selline sweet ja sõbralik tögamine.

Ja nüüd siin bloody Eestis teevad nad iga päev mulle toorest vägivalda: valdavalt muudavad mu Eva Keskkülaks. Mul on jumala siiber, et ma pean igakord seletama, et Eeva kahe e-ga, Kesküla ühe k-ga. Sihukest toorust tehti mulle ainult Soomes, kus tüübid oma vokaaliharooniat kõige olulisemaks peavad ja minust KESKÜLÄ tegid.

jäine ökk

Juulis Ljubljanas ühes kohvikus istudes tegin ma listi asjadest, mille pärast ma tagasi Eestisse tahan tulla. Üks asi neist oli soome telekas ja film.

***

Nüüd kerime aega ehtfilmilikult kuumast kesksuvisest Ljubljanast pimedasse ja vihmasesse sügisõhtusesse Tallinnasse, täpsemalt lokaali nimega St Patrick's, kus istuvad kaks täiesti endast väljas tsikki, kes maha rahunemiseks endale meeleheitlikult õlut sisse kallavad. Ma ei käi õudusfilme vaatamas, kuna mulle ei meeldi oma organismi vabatahtlikult stressi viia ja ebameeldivate emotsioonide kogumise eest raha maksta. Kõik muud sorti filmid on valdavalt okeid.

Aga see Jäine linn oli nii kohutavalt hirmus, masendav ja oma lootusetuses ängistav, et me ei suutnud seda Ankega lõpuni vaadata vaid põgenesime. Hiljem diskuteerides leidsime, et vindi täielikuks üle keeramiseks oleks see mees veel jooma ka pidanud hakkama. Tuli välja, et ta hakkaski kui me lahkusime. Ma tean, et soome filmid käivadki jube masendavad, aga mulle ei mahu pähe, kuidas see mees ikkagi nii hirmus vaene oli kui ta tööl käis. Soome heaoluriigi kuvand ja lämmatav väljapääsmatus, mida selles filmis esitati, lähevad minu jaoks lahendamatusse vastuollu. Leidsime, et viimane nii lootusetu film, mida me nägime, oli Dancer in the dark, aga too oli oma värvide, rütmi, kõige poolest ikakgi rõõmsam kui see soome sotsiaalporno.

Ja lõpuks, kui olin kindlaks teinud, et see ongi seesama Louhimies, les on teinud Levottomat ja Kuutamolla, ei saanud ma üldse millestki aru. Levottomat on üks mu lemmikfilme, ons siis mehel vaja nii masendavaks keerata. Ja mis saab soomaste isegi kõrgest suitsiiditasemest kui neid sellised filme vaatama sunnitakse?

Keegi, kes lõpuni jaksas olla, mis pärast seda sai kui naaber oli merisea vastu ust puruks peksnud?

Some things never change

Tajun iga päev, kuidas paljud asjad on vahepeal muutunud. Aga siis on mingisugused konstandid, millele võib kindel olla, et nad kohe üldse ei muutu. Ilmselt on see segases voogavas ja postmdernistlikus maailmas üks hea asi. Võtame näiteks eilse kooli kokkutuleku: kontserdil lauldakse ikka samu laule V'là l'bon vent, v'là l'joli vent, V'là l'bon vent, ma mie m'apelle, ja Grands Boulevards ja tant des choses à voir. Kontserdi lõpetas muidugi ühislaul Pariisi tänavapoiss.

Ja meie ise, leidsime et me pole ka muutunud. Ainult ilusamaks läinud võibolla Ja kuigi kõik töötavad nüüd kuskil udupeentes kohtades, teevad nad ikka samu nalju ja käituvad südantsoojendavalt rumalalt nagu vanasti.

Siin on mõned pildid kah. Kohati udused, aag sel pole midagi tegemist fotofraagide kainusastmega.