siuhke nädal

Reede õhtul kell pool kaheksa istun ma väga rahulikult kodus, pole nagu plaani kuskile minna. Sest nädal on jumala tihe olnud. Esmaspäeval tegin muidugi statistikat, avastasin, et UCL-i raamatukogus on jumala mõnus magada, käisin kuulamas ühte antropoloogiaguru ning eksisin peaaegu ära. Minu kaardilugemisoskused on äärmiselt viletsad, nii et üldiselt eelistan liigelda metrooga. Siis sain kokku Tomislaviga, kes on mu CEU-aegne kolleeg ning teeb nüüd LSE-s oma teist magistrit. Tomi oli äärmiselt rahul oma kursuse ja kõigi hirmus teraste ja huvitavate inimestega seal ning luas armulikult, et kui mul praeguse boifrendiga peaks kehvasti minema, hangib ta mulle kohe oma kursakaaslaste seast uue.

Teisipäeval käisime siis teatris ja kolmapäeval saab odavalt kinos käia nii et pärast kallist ja igavat Jaapani toitu (millegipärast Pepsi arvab, et inimesed ei peaks kogu aeg karrit sööma. Mina arvan, et peaksid küll) vaatasime filmi "How to lose friends and alienate people", mis oli täiesti pandav meelelahutus.

Eile ilmus Londonisse veel üks kuju minu eelmisest elust - Khachik Armeeniast, kellega koos Krgstanis seminaril osaleme. Ta kutsus mind mingile armeenia raamatu esitlusele Armeenia majas, kuhu pärast oma vene keele tund täpselt esitluse lõpuks jõudsin. Muidugi oli Khachik endale selleks ajaks juba leidnud hunniku Londoni-Armeenia sõpru ning kui mõtlesime, kuhu drinke tegema minna, kutsus üks Armeenia meesterahvas meid enda juurde. Niisiis läksime mina, üks armeenia chikk, Khachik ja kutt nimega Armen oma lahke võõrustaja juurde, kellel oli tore poeg, ilus venelannast girlfriend ja palju süüa ja juua. Armeenlased on väga sõbralikud külalislahked ja uskumatud naljahambad, arvan ma.

Nu vott. Ma nüüd loen edasi. Kui Pepsi üles ärkab, meelitan ta võibolla kohalikku kõrtsi või rebaseid piiluma, meil oma maja taga karjuvate rebaste pesa, kisavad teised öökullidega võidu.

teater!

Alustagem tõelisest draamast. Kui Londonisse elama kolisin ütlesid londonlased mulle, et elukoha lähedal peaks olema vähemalt üks normaalne pood, üks kohvik või restoran ning loomulikult kohalik pubi. Brockleys on üsna mitu poodi, kena hommikusöögikohvik Toad's mouth täiesti geniaalse aiaga, suurepärane tai restoran ja muudki veel. Kuid kohalikku kõrtsi polnud. Rongijaama lähedal, meie majast umbes seitse minutit on küll pubi Brockley Barge, aga Peps arvas, et see on rohkem selline kahtlaste inimeste koht ja sinna pole me sattunud.

Täna õhtul otsustasime teatrisse minna ja tuli välja, et meie lokaalne Brockley Jack Theatre, üks populaarsemaid teatreid lõuna-Londonis väidetavalt, mängib just täna esimest korda Richard IIIndat. Tuli välja, et mainitud teater on meist umbes kümne minuti jalutuskäigu kaugusel. Lähed sisse, ja sind ootab suur ja avar KÕRTS. Pileteid ostes seletab piletionu, et nüüd marss pubisse, kuue minuti pärast helsitame kella ja siis tuleb saali minna, joogid võib kaasa võtta.

Igatahes olem ma leidnud oma õdusa local'i, mis annab siidrit ja süüa ja kus on kõigele lisaks ka geniaalne taga-aed. Teater ise oli hästi väike ja minimaalne ja lahe ning arvatavasti olid pooled näitlejad Goldsmithsi draama-tudengid. Täiesti lahe elamus, kuigi punased ja valged roosid seostuvad mul rohkem Kalle Blomkvisti kui mingite inglise kuningakodadega.

Igatahes, kui külla tulete, viin teid oma kodukõrtsi ja -teatrisse!

Meie kodukant

Mõned pildid meie lähiümbrusest Lõuna-LondonisSee on meie kodupark Hilly Fields ja täna oli soe ja ilus veel väljas.

Davidi selja tagant paistab Canary Wharf
Siin on tegu ühe majaga minu kolledzhi kämpuses
Natukene kirukuvaremeid meie kodusurnuaias
See on kahjuks natukene kaugel, et olla meie kodukõrts, aga võibolla ongi parem. 3.50 Henry Westonsi eest, no tõepoolest!
Üks tüüpiline tänav meie kandis. Kodutänavast unustain kahjuks jälle pilti teha.

kaks nädalat

Ma olen nüüd kaks nädalat siin olnud ja hakkan vaikselt sisse elama. Esimene nädal oli selline üsna karm, iga päev oli täispäev ülikooli ja doktorandielu tutvustavat asja. Aga kui kogu aeg on informatsiooni üleküllus, oht lõuna-Londonis või kämpuses ära eksida või valele poole vaatamise tõttu auto alla jääda, siis on see kokku kõik kohutavalt väsitav ja sugugi mitte nii lõbus.

Teine nädal oli selline, kus minu armsad juhendajad andsid mulle hunniku kirjandust kohe läbi töötamiseks, hakkasid igasugused metodoloogia-tunnid ning toimus esimene osakonna uurimisseminar, mille lõppu tähistati kõrtsi minekuga. Lõpetan siin veel vaikselt mingeid haridustöid, mis peaksid maksma selle lisamööbli eest, mis me Pepsiga kokku oleme ostnud ja siis sukeldun täiega ainult antropoloogia lugemisse. Kui hirmus kena!

Head asjad: tore osakond ja kolleegid, rahulik koduelu ja kena kodu, täiesti piisavalt sotsialiseerumist.

Pahad asjad: eriti halvasti organiseeritud statistikakursus, mis millegipärast antropoloogidele kohustuslik on ja kus me koos teiste Londoni Ülikooli antropoloogidega pead vastu kuvarit peksmas käime.