Milleks on inimesele vaja queen-size voodit?

Loomulikult selleks, et nädal aega palavikuliselt raportit kirjutades seal tööd tega saaks. Selle tulemusena on reede õhtuks minu voodisse tekkinud järgmised asjad: teksased, roheline top, laimivärvi kleit, riidepuu, üks suvine akadeemia, kaks käekotti, golden lady sukakate kataloog, piilurohelised sukkpüksid, läppar muidugi, valge top, lilla seelik. Ühe silmaga karu nimega Elmer, teletups Po nimega Raimo, kiivi nimega Godfrey, see karu, kellele kunagi nime pole pandud. Üks uus ja peen Spivaki raamat, kokapudel, käterätik, zara kott, must särk, kolm ostutsekki, hommikumantel ja areen. Kas lükkaks nad kõik sellele voodi poolele, mida ma nagunii ei kasuta või koristaks viikendi puhul ära?

kill what i cannot catch

Stages of Culture Shock
Culture shock has many stages. Each stage can be ongoing or appear only at certain times. The first stage is the incubation stage. In this first stage, the new arrival may feel euphoric and be pleased by all of the new things encountered. This time is called the "honeymoon" stage, as everything encountered is new and exciting.

Afterwards, the second stage presents itself. A person may encounter some difficult times and crises in daily life. In this stage, there may be feelings of discontent, impatience, anger, sadness, and feeling incompetence. This happens when a person is trying to adapt to a new culture that is very different from the culture of origin. Transition between the old methods and those of the new country is a difficult process and takes time to complete. During the transition, there can be strong feelings of dissatisfaction.

Ma igatsen Budapesti siis kui mind valdab sisemine rahtus: selline suuremapoolne, mis väljendub teises klaasis punases veinis ja selles, et ma kuulan vaheldumisi Fiona Apple'it ja Bright Eyes'i (mis pole juba iseenesest hea märk).

Sellistel hetkedel, kus töö keelab mul tegelikult muuga tegelemise, aga oma rahutus on vaja kuskile välja elada. BP-s tulid emotsioonid kiiresti välja ja siis ei jäänudki midagi muud üle kui edasi liikuda. Kas tööle hakata või minna ja vaadata, mis toimub Szimplas, Potkultcsis või Läänebalkanites, et järjejutt jätluks.

Ma ju teadsin kogu aeg, et üks hetk saab puhas Eesti-ekstaas otsa. Mitte et midagi halvasti oleks. Lihtsalt rahutu olla oli Budapetis mõnusam. Oli see linn, mis oli nõus sind igal hetkel sisse higama, kui sa ainult lasid. Lobiseda just online tulnud Jasminaga, kes ainsana teab, misasi on Budapesti-pohmell pärast aastat ebareaalses maailmas.

Jasmina says:
btw - i'm missing Bp as well
teadur eeva says:
jasmina: if i want, i can go back to bp, right?
teadur eeva says:
you're the only one who understands
Jasmina says:
you can
Jasmina says:
eeva: if i want, i can go back to bp again?
teadur eeva says:
yes you can
teadur eeva says:
we could go and do it tomorrow
Jasmina says:
perhaps
teadur eeva says:
but i actually want back to CEU
Jasmina says:
actually, me too
i want to do my phd
Jasmina says:
you can
teadur eeva says:
remember how much we cried that year
teadur eeva says:
why do we want it back???
Jasmina says:
i remember how much i cried after that year
teadur eeva says:
i have only started crying now
it is just a bit hard this week
teadur eeva says:
i am seeing the down side
---------------------------------------

Jasmina says:
in soc program 14 boys and 8 girls this year
Jasmina says:
can u imagine???
teadur eeva says:
oooooooh
teadur eeva says:
noooooooooooooooooooooooo
Jasmina says:
we picked the wrong year
Jasmina says:
hehehehe

always better on a holiday

No küll oli tore pargis eile. Jooksin nede väidetavalt tuhandete inimeste vahel ringi ja üritasin panna pilti kokku. Et kes on nende sadade edukate või hipilike noorte, rasedate beibede, loosungitega laste (võeh), koertega tädide, laulvate onude ja minu oma sõprade ristlõige. Mis sunnib sind minema hommikusse kesklinna, et koos teiste eestlastega trügida?

Päike paistis ja õhk oli propagandst paks. See, mis oli välja kuulutatud kui lihtsalt kontsert aproprieeris mõnuga kõiki ärkamisaegseid laule ja isamaalisi laule kui midagi, mis kuulub meile, mite neile punastele kollidele, kes Estonia vastas jämmivad. Kui mingi onu lavalt inimesi Eesti, Eesti karjuma sundis, hakkas mul kergelt paha ja ma jooksin minema.

No aga pärast oli jälle vahva kui me Liinaga ühes Müürivahe tänava poes riideid proovisime ja inimesed kiljuma hakkasid. Ma tegin isegi neist poemüüjatest pilti kui me lõpuks sotti saime, et kõik korras on (kuidas ma pilte oma telefonist välja saan?). Ja kuidagi rahustav oli hiljem Kadriorus oma uuele välkarist tuttavale seletada, et vaata, see roosa maja. See vana onu kolib sealt nüüd välja ja värske õhk kolib sisse. Me loodame.

päeval magajad

Mulle on kahtlemata lasteaiast mõningid harjumused külge jäänud. Ei, mitte seda et ma reedel mänguasjapäeva puhul oma barbi kooli kaasa võtaksin, aga lõunauinakuid armastan ma endiselt. Kogu kooli ja ülikooli aja ikka magasin. Ja siis kui Uus-Meremaal tööle pidin hakkama, tundus see idee, et päeval magada ei saa, suhteliselt raske. Kuna varsti selgus, et magamata olla on lausa võimatu, õppisin pead lauale panema ja end mugavalt viieteistkümneks minutiks unele sättima. Minu selja taga istuv boss Chris nimetas neid mu power napideks ja kõik teadsid, et sel ajal segada ei tohi.

Budapest oli suisa jumalik. Vahel said kella kaheks loengud läbi ja sai enne lugema asumist kodus tunikese magada. Kui hiljem aga veel loenguid oli, sai ennast koolis diivanitel mõnusalt kerra kerida.

Ka mu uuel tööl on täitsa okei. Minu nurgas on selline pisike diivan, mida saab edukalt pisikeseks uinakuks kasutada ja sel nädalal lohistasin tööle ka teki, et mõnusam oleks.

Mida ma öelda tahan? Seda, et võimalus päeval magada teeb minust palju sõbralikuma, produktiivsema ja loomingulisema inimese. Tööandjad, sõbrad ja lapsevanemad, laske oma inimestel magada, see teeb neile head.

rahvatarkusi

Istume viikendil Tartus ema ja vanaemaga köögis.

- Palju pihlakaid on sel aastal. See tähendab, et...alustab folkloristist vanaema.
-Et linnukestel on talvel palju süüa? pakub ema.
-Ei, seda ka, aga hoopis seda, et sel aastal saab palju vanaüdrukuid mehele, lõpetab vanaema lause ja vaatab mulle otsa.

- Mh, no mis sa nüüd mulle otsa vaatad?
-No tead küll, et kaskend kas viimane taks ja kogu see värk, lisab vanaema veel oma folkloorivaramust.

No selle peale kohe polegi midagi öelda, räägime parem nendest linnukestest, kes süüa saavad:D

Kauneim linn on Eestis...

Ma mäletan igasuguseid erinevaid hetki. Sügislehtede sahisedes läbi pargi Tiigi tänavale loengusse jalutamist, keemia audikas Trummi loenguks vaba istekoha otsimist, kursakaaslastega Kassitoomel kelgutamist, varasel talvehommikul pimedas ja külmas Veski tänava sotsiaalosakonna ukse taga seismist, teisipäeviti vanaema juures päris-toidu söömist, armsat Club Tallinna, kus sõbrad neljapäeviti kokku said. Soome keele tunde, Marju Lauristini, seda kuidas me Eveliniga staar-ettekandeid tegime. Seda, kuidas me Märdi ja Kaisaga viina jõime, kuidas me Ankega alati poolmotiveeritult Aieseci-asju tegime. Kõige rohkem mäletan ma vist esimese aasta kevadet, siis kui Tallinna gäng seal oli ja Trillepi ja Kaera juures täiesti suuepärased olemised toimusid. Aga need mälestused on alles hiljuti tagasi tulnud.

Veel mõni aeg tagasi mäletasin ma ainult seda, kuidas lõputööks seljakotiga raamatuid koju vinnasin, masendunult oma tööd vaatasin ja China Gardeni nuudleid kanaga sisse ajades ja isegi need ei aidanud. Kuidas ma meeletult nutsin ja leidsin, et ma ei lõpetagi kooli. Kuidas ma mingil hallil jaanuaripäeval oma töö kaitsesin ja sellest linnast nii kiiresti kui võimalik jalga lasin. Ja nii kaugele kui võimalik, kohe järgmisel päeval ja sõna otseses mõttes. Igal juhul jäi mulle sellest kõigest tiba vastik maitse suhu.

Ja nüüd, teadvustasin üht-teist endale uuesti kui sloveenidega ringreisi tegime ja Jasmina ütles, et ma näin Tartus palju õnnelikum kui Tallinnas. Tartus on kultuur, meeletult häid ja odavaid söögikohti, endiselt vana hea Club Tallinn ja mõned armsad sõbrad, kes millegipärast ikka seal elavad. Tartu on nüüd nagu muinasjutuline escape. Ma tulen taas. Juba täna.

veel...

Ma sain just aru, miks mulle veel meeldib Eestis elada. Siis kui pimedaks läheb, tuleb ju PÖFF!

eesti telekas

Ma ju läksin ära enne kui Eestis reality show-d korralikult käima läksid ja oma välkarieluga ei näinud ma kunagi Baari ja kõiki neid teisi lahedaid asju, mis teil siin olid. Nii äge on nüüd vaadata jaburdusi nagu Kaunitar ja Geenius või lihtsalt Eesti reklaame.

Ja teine mõnus asi, mis tgasi kolisimega kokku käib, on Soome telekas. Sellest tundsin ka puudust. Ma ei oskagi enam soome keelt, tuleb jälle Vapraidd ja inusaid vaatama hakkama, sealt ma ju selle esimesel korral omandasin.

viikendidest

Mõneti ma kergelt põen, sest mul oli plaanis teha oluliselt ühiskonnakriitilisemaid sissekandeid kohe algusest peale. Teisest küljest ma väga ei põe, sest see erakordne eesti-joovastus tuleks dokumenteerida neiks aegadeks, kus hall argielu üle võtab. Niisiis las hõiskan.

Mul pole aasta otsa onlud selliseid viikende, kus sa kõigepealt teed mõned tunnid tööd ja pisut kooli ja siis on aega minna ja sõita läbi kummaliste, päikesepaisteilste, mereäärsete ja väidetavalt sitaks ohtlike Tallinna linnajagude, nuusutada õhku, kuulata muusikat ja nautida. Ja siis minna lõpetada üks töö ja siis Anke juurde hiina kultuuri ja argentiina veini nautima minna. Saate aru, kogu mu eelmine aasta oli kümnest kümneni lugemine iga viikend (jah, pärast seda tohtis välja minna). Laupäeva hommikul hommikukohvi lürpida, keskpäevatundi kuulata ja laisalt Ekspressi lehekülgi lapata on maailma kõige lahedam. Ja tegelt on lahe ka näiteks rahulikult pesu pesta, tolmu imeda, mööbeldada, shopata ja kokata.

Remark: mitte et kaasaegne antropoloogia poleks lahe, aga vahel on vaja midagi sutsu teistsugust.

uue ja vana elu teemadel

Meile kõigile, mulle ja mu Budapesti-sõpradele on koju naasmine suhteliselt emotsiooniküllane olnud. Me igatseme tagasi, me igatseme üksteist (mulle tegelt piisaks kui Jasmina Eestisse elama toodaks). Teistel on töö leidmine ka kauem aega võtnud ja tagasi halli argipeäva minek om paljud meist nukraks teinud.

Ma sain aru, et minuga ei ole nii, sest see polnudki naasmine Esetisse, nagu ma seda ette kujutasin, vaid sisenemine mingisse täiesti uude ellu, mida ma varem kogenud ei ole. Ma pole varem ju töötanud Eestis. Ma pole täiskasvanuna Tallinnas elanud. Ma pole kohtunud kõigi nende toredate inimestega, kes on üht-või teistpidi mu kolleegid. Kõik on hirmus põnev. Ja kuigi Aet üritas mule väita, et ma olen tema tarbimisantropoloogia loengut juba Tartus võtnud, pole ka see üldse tõsi. Ja kindlasti pole ma istunud selles loengus umbes koos saja undergadiga ja pisut üleolevalt muianud.

Aet: miks siis antropoloogia tarbimisega alles seitsmekümnendatel tegelema hakkas?
Lapsed:- sest tarbimine pole seotud religiooniga?
- sest tarbimine pole kultuurne?

Vat siin ma tõesti igatsen küll Budapesti taga. Oma täiesti metsikult tarku ja huvitatud kolleege ja meie stimuleerivaid akadeemilisi diskussioone.

Aga kokkuvõtteks, minu igast päevast siin saab tegelikult teha I have never-mängu mitte-seksuaalse variandi. Nii on põnev.

vanustest

Viimasel ajal olen hästi palju mõelnud vanusest. Nagu sellest, kui vana ma olen ja kui vanad teised on. Ilmselt tegelikult sellest ajast saadik, kuii Budapestis varahommikustel tundidel oma õppejõu Alexi juures istusime ja Alex mulle kinnitas, et tegelikult kolmekümnendad on naise elus kõige parem aeg. Et oled enda jaoks mingid asjad välja mõelnud, tunned end mugavalt oma kehas, oled tasakaalukam ja kindlam. Ja ma täitsa usun teda. Juba kahekümnendad on oluliselt paremad kui tiineka-iga. Selllepärast me ilmselt hakaksime kõik Eeriku peale karjuma kui ta väitis,e tta tahaks eluaeg neliteist olla.

Et mõneti on nagu mõnus. samas natukene naljakas on ka. Sest ma olen ümbritsetud massi kaheksateistaastastega!! See on see naljakas asi ülikoolis käimise ja veel vanas eas bakadele mõeldud loengutesse trügimisega. Ja kui meie itaalia keele tunnis ei õpetatagi numbreid kahekümne ühest ülespoole. Kas te olete kunagi mõelnud sellele, et Audrey Tatou on Amelie's 23? Ma olen alati arvanud,et Amelie on minust vanem.

Samas mu töökaaslane Kristiina, kes on 35 käib ja möliseb,e t ma oeln ikka hirmus noor ja ta sai sellest juba sellepärast aru, et ma käin ja kasutan väljendeid nagu 'hängima', mida tema ei kasutaks.Töökeskkonans olen ma üks väheseid noori beibesid., ropp tegija veel ka seejuures. Et mine võta nüüd kinni kui oluline asi see vanus on ja kas peab pidevalt inimesi sselle järgi hindama. Clint näiteks andis mulle jsut teada, et ta on kohanud the moost amaazing 35-aastast tsikki ja ma loomulikult leidsin, et go for it.

Ma elan siin.

Taustinfo: tibi on kolm aastat välismaal elanud ja tuleb nüüd tagasi, et sisse seada oma elu eestis. Ta avastab, et see poelgi alati nii lihtne.

Väga vaikselt ja väga salaja on ennast lahti kerinud minu uus elu. Vana elu? Vana elu uues kuues? Täiest ootamatult lihtsalt olen saanud selle, millest unistasin. Töötan ülikoolis, hakkan oma lõbuks edasi õppima, et aju rooste ei läheks. Mul on oma kodu. Ma olen iseseisev. Siiski tundub, et pärast kolme aastat koju naasmine ei lähe alati nii lihtsalt. Mingid asjad on muutunud. Ühiskond on tegelikult hästi muutunud. Sõbrad on muutunud. Mina ise olen. Ja need tükid, mis peaksid sujuvalt jälle kokku sulama, ei lähe nii lihtsalt kokku. Mõned asjad tekitavad lihtsalt üllatust ja võõristust, mõned kuidagi hõõruvad ja üldse ei sobi.

Selle kõige keskel istun ma võimaluste keskel saada selleks, kelleks ma tahan. Erialaselt tunnen, et kõik, mida ma soovin on võimalik, kui vaid piisavalt töötan. Oskan ma aga saada jälle sellkks tavaliseks eestlaseks, kes ei vaata kõike uudistava pilguga ja ei küsi rumalaid küsimusi selle kohta, kuidas üks või teine asi funkab? Ja kas seda ongi vaja? Kas see, et ma analüüsin iseennast ja ümbritsevat minu jaoks uues ja vanas keskkonnas, peaks olema kellegi jaoks solvav?

Ma loodan, et mitte. See on minu elu, mitte mäng. Ma pole piisavalt hull, et oma elust mingi eksperiment teha. Ma olen selle teekonna alguses. Ma ei vaata kedagi kuskilt klaasseina tagant, vaid proovin leida oma kohta selles ühiskonnas. See on minu kodu ka. Ma pole turist, ma pole ainult antropoloog. Ma elan siin.